http://arvamus.postimees.ee/hardo-aasmae-kunstiakadeemiale-appi/
Mis seal salata, mõttekäik on jälgitav ning sisukas, vaatamata sellele, kas seda just kuulda tahetakse.
EKA teemadel ootasin reaktsioone või järge ka eelmises Sirbis (27.01.2012) avaldatud arutlusringile: http://www.sirp.ee/ühiskond-ei-väärtusta-haridust-kunsti-ega-kultuuri-kui-riigi-püsimise-alustalasid
aga vähemalt avalikus ruumis suurt lainetust ei järgnenud. Ilmselt ülehindasin Tallinna peaarhitekti sõnade tähtsust. Aga küsimusele: "Kas kogu selles protsessis on teie hinnangul tehtud tõsiseid vigu?" (jutt muidugi EKA majaehitusest), vastas Mänd: "Minu hinnangul on selles protsessis väga vähe vigu tehtud. Vigu on ehk ette tulnud inimlikul tasandil asjaajamises ja suhtluses, aga protsess tervikuna on veatu."
Ma ei oska kuidagi rohkem peaarhitektiga nõus olla (ilmselgelt on minu teadmised protsessi kulgemisest oluliselt puudulikumad) aga ka minu hinnangul on tehtud vigu inimlikul tasandil ja asjaajamises. Ja nagu näha sellest piisab.
Ning üks huvitav ja mitte sugugi tähtsusetu võrdlus kõlas küll sellise väite peale. Nimelt on just jõupositsioonil olijatele omane vigadeta tegutsemine mehaanilistes protsessides, samavõrd omane on aga eksimine ennekõike kõiges inimlikus - kõige lihtsamas suhtluses, inimestega arvestamises. Sellist käitumist omistatakse tihti valitsusele, ministeeriumile - sõnaga, neile struktuuridele, kellel kas tegelikult või ettekujutustasandil resursse alati vabalt käes, et protsesse oma soovi järgi suunata. Ning inimlik kipubki jääma tahaplaanile.
No comments:
Post a Comment