EKA uue maja asukoht ja Kultuurikatel

Sobib. Tänaseid arenguid arvestades on Põhja pst krundid, kus Kultuurikatelgi oma kulbi kunagi maha pani, EKA-le igati sobivad. Detailplaneeringuga on ette nähtud piisavalt (uus)ehitusmahtu, väga huvitav ja kordumatu vana elektrijaama hoone pakub ohtralt ruumi fantaasiale ning kõik kesklinna, mereääre jm tingimused on täidetud.
EPL: EKA kaardistas uue maja võimalikud asukohad

Tõsi, põhimõtetes järge ajades võib leida otsese vastuolu kontseptsioonides kui võrrelda Kultuurikatla ideed kui kontseptsit osaluskultuurikeskusest ning EKA-t kui (nimeliselt) akadeemilist hariduskontseptsiooni. Siiski on Kultuurikatla kui füüsilise ruumi idee ja peamine õigustus olnud tema avatuses, ehk olemises avaliku linnaruumi avalik osa. Sarnast avatuse argumenti olen kuulnud korduvalt ka EKA põhjenduste juures. Seega on ühisosa olemas.

Pealegi on Kultuurikatla idee olla olemuselt kool, mida EKA kohe kindlasti on. Aga kui on valida kahe institutsiooni vahel - linnale kuuluv kontori- ja kontsertpindade rendiga tegelev institutsioon või kunstide akadeemia, eelistab Kultuurikatel seda viimast. Õigemini - esimest.

Pealegi olen kindel, et kui kohtuvad EKA tudengite loominguline potentsiaal ja elektrijaama ruumid, podiseb sellest välja ka teisi organisatsioone, sh EMTAt-, VKA-d jt ühendav sisuline kultuurisupp.


peeter-eerik ots
mtü kultuurikatel
juhatuse liige

EKA ja arhitektid 2

Täna tõi kunagine Tallinna linnapea aga muidu huvitavate ning julgete mõtetega mees - Hardo Aasmäe, Postimehes taas EKA teema lauale.
http://arvamus.postimees.ee/hardo-aasmae-kunstiakadeemiale-appi/
Mis seal salata, mõttekäik on jälgitav ning sisukas, vaatamata sellele, kas seda just kuulda tahetakse.

EKA teemadel ootasin reaktsioone või järge ka eelmises Sirbis (27.01.2012) avaldatud arutlusringile: http://www.sirp.ee/ühiskond-ei-väärtusta-haridust-kunsti-ega-kultuuri-kui-riigi-püsimise-alustalasid
aga vähemalt avalikus ruumis suurt lainetust ei järgnenud. Ilmselt ülehindasin Tallinna peaarhitekti sõnade tähtsust. Aga küsimusele: "Kas kogu selles protsessis on teie hinnangul tehtud tõsiseid vigu?" (jutt muidugi EKA majaehitusest), vastas Mänd: "Minu hinnangul on selles protsessis väga vähe vigu tehtud. Vigu on ehk ette tulnud inimlikul tasandil asjaajamises ja suhtluses, aga protsess tervikuna on veatu."

eesti mees - tantsulõvi ja naerulind

Üks vahva meeldetuletus, et kodumaise filmi juubeliaasta ikka on juba kätte jõudnud:
EESTI FILMIS MEHED EI NUTA

Omapärane lõige muidugi kinotegemisest esile toodud justkui meenutamaks, et pole vist naer(atus) ei meie kino ega rahva "kaubamärk" kunagi olnud. Pigem vastupidi - tänagi on kirglikult üleval küsimus, kas jätkata rahvana või piirdub liigina määratlemisest ning mis naerukoht see ikka on.
Aga. Kunst võiks olla ju suurem kui elu ning filmilukku rohkemgi naervaid näiteid digistada - on mida vaadata ja rõõmsalt naeratada! Tantsulõvid oleme küll kõvad kuigi tantsukohti tuleb filmidest veelgi vähem meelde... ehk Eesti Film 100 aitab!?

Arhitektid ja PR

Arhitektid on juba ammusest minu lemmikud olnud. Sellepärast, et nende jaoks pole probleem ruumis ette kujutada seal olematut ning mitte lasta ennast sealjuures häirida harjumuspärasest. Ning loomulikult sellepärast, et arhitektid olid ühed vähestest kui mitte ainsad, kes Tallinnas avalikult välja astusid kui mõni arendaja kippus linnaruumile liiga tegema, avalikust eksitama või linnavõim ise mõistusega hätta jäi.

Arhitektid on kodus igasugu arendustegevuse protseduuride ja reeglitega ning seeläbi ei saanud arhitekte mingitele tehnilistele detailplaneeringu nüanssidele viidates eemale ehmatada nagu see tavakodaniku puhul õnnestus. Ja mis oluline – tundus, et arhitektid hoidsid rangelt kinni põhimõtetest ja reeglitest ning oskasid ka teise poole õigust tunnistada kui erimeelsused pigem kunstilisele tasandile liikusid.

Seepärast jäin EKA majaarenduse ümber toimuvat jälgides üpris rahulikuks – küll tulevad arhitektid ja siis nemad ütlevad, kes on loll ja kes õige.

tahan kurjusefiltrit

kuidagi kurjaks läheb see suur sotsialiseerumine internetis . Pean silmas Facebooki.

Muidugi on ka teemad intrigeerivad ning kuri sõna lausa kipub keelele. Näiteks:

-riik tahab reformida ja tudengid tahavad möllata (kuigi nii on see alati olnud);

-Eesti kunst vajab büroohoonet, mille ettevalmistamisel näidatakse üles seninägematult vaba loovust;

-võim otsib-leiab võimalusi internetti piirata ja Laar sai esimeseks ohvriks;

- lisaks veel kõikvõimalikud kirjavargused, võimu ja mõjuga kauplemine, erakondade liitmised - inimesed teevad tähelepanu saamiseks igasugu hulle tempe.

jne.

äratused maailmalõpuaastal

Päris pikalt ei ole Kultuurikatla blogis üldse midagi toimunud nagu näha. Eks ole põhjuseid mitmeid aga neist veidi hiljem kui veel oluline on. Pisut tuleb uuendada kogu Kultuurikatlaga seonduvat infot aga põhiline jääb samaks - katlas peab podisema!
Selleks ootame igasugu nutikaid mõtteid ja kommentaare, mis huvitav lugeda ja aitavad meil ümbritsevast udust paremini läbi näha.

Omalt poolt soovitus tutvuda kindlasti ei-ACTA-le (https://petitsioon.ee/ei-acta-le) üleskutsega. Siin (http://www.epl.ee/news/online/linnar-viik-wikipedia-streik-on-igati-oigustatud.d?id=63792778) arvab teemast Linnar Viik.
Ei taha vastu vaielda - piraatlus on igati inetu. Aga. Millegipärast on Eesti valitsuselt oodata esimest aktiivset sammu piraatlusega võitluse nimel (või selle nime all) kui laual kokkulepe, mis hoopis interneti vabadust ja vabadust internetis piirata võimaldab. Misiganes jutt, et kõik teised on heaks kiitnud või, et meil pole enam midagi teha - kas Eesti on e-riik ja e-tiiger või mitte!? (jah selles suhtes mitmeidki kahtluseid, kuid sellestki hiljem). Aga nüüd on küll koht selg sirgu ja pea püsti tõsta ning öelda, et "oodake korraks poisid-tüdrukud, see nüüd päris hästi ei lähe. Kui võitleme piraatlusega - teeme seda! Aga internet on inimõigus ja selle kallale mingite ärihuvide alusel, ükskõik kui ilusas pakendis, ei sobi kindlasti minna!"

konkurss kultuurikatla sisule

Üle pika aja siis viimaks Kultuurikatlast ka linna poolt uudiseid kuulda. Pean silmas SA Tallinn 2011 juhatuse laiendamist. Värske juhatuse liige Evelyn Sepp pisut valgustas Kultuurikatlas toimuvat postimees.ee-s kui ummikseisu (http://www.tallinnapostimees.ee/?id=455008).
Iseasi kas see jutt kõik just sama objekti kohta käis, mida Kultuurikatlaks peetakse, sest vahepeal on artiklis kohta ka kultuuritehaseks nimetatud. Teadupärast on Kultuurikatla Idees küllaltki oluline koht kultuuritehaste kontseptsioonist eristumisel.
Samas SA 2011 reorganiseerimine Kultuurikatla korraldajatega ühiseks organisatsiooniks pärast kultuuripealinna aasta lõppemist, et kogutud potentsiaal, kontaktid, algatatud protsessid jmt ei läheks linnakodanike jaoks kaduma, on olnud üks MTÜ Kultuurikatel enda ettepanekutest Tallinna linnale juba pea 3-4 aasta tagant.

Aga eks näis - see oleks nüüd juba teine linna poolt Kultuurikatlale määratud juht. Eelmise töö tulemuseks on siis 'ummik', millele on väga raske vastu vaielda ning teise plaane samuti ei tea. Aga ka seekord soovitaks ummikusse sattumise vältimiseks üht proovitult toimivat retsepti - tutvu eelnevalt sellega, mida kangesti juhtida tahad. Juhte ja direktoreid on igaks elujuhtumiks ka meie vabariigis tegelikult küll ja veel aga nagu ka E.Sepp mainitud artiklis ütleb, on tegemist unikaalse kontseptsiooniga. Sellest võiksi alustada.