Arhitektid on juba
ammusest minu lemmikud olnud. Sellepärast, et nende jaoks pole
probleem ruumis ette kujutada seal olematut ning mitte lasta ennast
sealjuures häirida harjumuspärasest. Ning loomulikult sellepärast,
et arhitektid olid ühed vähestest kui mitte ainsad, kes Tallinnas
avalikult välja astusid kui mõni arendaja kippus linnaruumile liiga
tegema, avalikust eksitama või linnavõim ise mõistusega hätta jäi.
Arhitektid on kodus
igasugu arendustegevuse protseduuride ja reeglitega ning seeläbi ei
saanud arhitekte mingitele tehnilistele detailplaneeringu nüanssidele
viidates eemale ehmatada nagu see tavakodaniku puhul õnnestus. Ja
mis oluline – tundus, et arhitektid hoidsid rangelt kinni
põhimõtetest ja reeglitest ning oskasid ka teise poole õigust
tunnistada kui erimeelsused pigem kunstilisele tasandile liikusid.
Seepärast jäin EKA
majaarenduse ümber toimuvat jälgides üpris rahulikuks – küll
tulevad arhitektid ja siis nemad ütlevad, kes on loll ja kes õige.