Wednesday, May 5, 2010

Otsustaja või mõtlev inimene

Head lugu kuulsin nii aasta tagasi: kolm kalameest saavad kuldkala kätte. Pakub kala kolme soovi nagu ikka. Esimese soovina küsib üks meestest kena kodu, teine head haridust, kolmas mõtleb pisut ja ütleb: „ma soovin, et mu jalad kogu aeg väriseks. Mitte niisama nõrgalt aga ikka päris korralikult!“ Teisena soovivad kaks esimest meest, üks palju tuttavaid, teine head tervist...kolmas mees soovis, et tema käed väriseksid. Kala vaatas pisut imelikult aga lubadus on lubadus.
Kolmandaks soovis esimene saada rallisõitjaks, teine heaks kunstnikuks. Kolmas mees mõtles ja ütles, et tema tahab pead ka värisema ja üleüldse las kogu kere väriseda. Kuldkala on hämmingus ja küsib kolmandalt üle aga see on oma otsuses kindel.

Saavad mehed paari aasta pärast kokku ning jutustavad kuidas läinud. Esimene mees teatab rõõmsalt, et kõik super – kena kodu, tegeleb hobiga ning palju huvitavaid sõpru. Teine meestest räägib maailmarännakutest ning edukusest kunstniku ja teadlasena.
Kolmas mees väriseb ülekeha nii, et raske rääkida ja ütleb: „ikka juba sitt on olla. Eks sai omal ajal valesid valikuid tehtud!“

Naersin. Absurdihuumor ju – päriselt nii juba ei juhtu.

Täna enam nii naerma ei aja, sest Tallinnas just selline lugu juhtus – tuttav ametnik põhjendas oma aasta tagasi tehtud otsust kui „tõesti tegin vea.“ Ja võimendas seda viga aasta jooksul veel paaril korral.

Kui selles juhtumis piirduks asi inimese isikliku ebamugavusega, võiks olukorda hea tahtmise korral ka eksimuseks nimetada. Kui inimene ise nimetab seda aga otsuseks ja see puudutab paljusid inimesi ja olulisi protsesse, on tegemist lihtsalt halbade otsustega. Otsustajaks nimetatakse inimest mitte otsuste kvantiteedi vaid ikka kvaliteedi järgi. Pidev valede ja/või halbade otsuste tegija on paremal juhul lihtsalt ebapädev.

Puänditu lugu tegelikult, sest ametnike vastutust rakendatakse paraku üksnes vastava poliitilise tahte korral.
Naljana oleks parem.