Arhitektid on juba
ammusest minu lemmikud olnud. Sellepärast, et nende jaoks pole
probleem ruumis ette kujutada seal olematut ning mitte lasta ennast
sealjuures häirida harjumuspärasest. Ning loomulikult sellepärast,
et arhitektid olid ühed vähestest kui mitte ainsad, kes Tallinnas
avalikult välja astusid kui mõni arendaja kippus linnaruumile liiga
tegema, avalikust eksitama või linnavõim ise mõistusega hätta jäi.
Arhitektid on kodus
igasugu arendustegevuse protseduuride ja reeglitega ning seeläbi ei
saanud arhitekte mingitele tehnilistele detailplaneeringu nüanssidele
viidates eemale ehmatada nagu see tavakodaniku puhul õnnestus. Ja
mis oluline – tundus, et arhitektid hoidsid rangelt kinni
põhimõtetest ja reeglitest ning oskasid ka teise poole õigust
tunnistada kui erimeelsused pigem kunstilisele tasandile liikusid.
Seepärast jäin EKA
majaarenduse ümber toimuvat jälgides üpris rahulikuks – küll
tulevad arhitektid ja siis nemad ütlevad, kes on loll ja kes õige.
Kui on nii, et kehtib üks kokkulepe ja siis seda üks pool muudab – küll arhitektid selle välja selgitavad. Ja kui on nii, et EKA on kõik õigesti teinud aga teine pool on lihtsalt õel ja tige, küll arhitektid sellegi jälile saavad.
Kui on nii, et kehtib üks kokkulepe ja siis seda üks pool muudab – küll arhitektid selle välja selgitavad. Ja kui on nii, et EKA on kõik õigesti teinud aga teine pool on lihtsalt õel ja tige, küll arhitektid sellegi jälile saavad.
Aga arhitekte ei tulnud.
Tuli küll üks või teine jutuga kuidas EKA case puhul kõik hoopis
teisiti on kui tavaliselt ja seekord on arendajal siiski õigus
kokkulepitut muuta, sest nüüd läheb asi ju veelgi paremaks. Ja
veel mingit udu, milles ma küll oma kangelasi ära ei tunne.
Ma ei tea. Minu mõistus
ja ka kogemus ütleb niimoodi, et kui tahad kokkulepitut muuta ning
seda ka teisele poolele kasulikumaks, pole midagi lihtsamat ja
ilusamat kui talle sellest teada anda. Täiesti kindel, et teine teeb
kõik, et selline parem lahendus kiiresti teoks saaks.
Kui aga tahad teisele
hambapastat kinkida ja selle enne sõprade ees eputades tuubist välja
pigistad, siis jõuga seda tuubi tagasi või teisele meeldima sundida
ei saa. Ka kõikvõimsa PR-i abiga mitte.
Mina ootan endiselt oma
arhitekte. Võib-olla nad ei tule või ütlevad midagi, mis mulle ei
meeldi aga ikkagi väga huvitav.
No comments:
Post a Comment