haritud keskkonnaga Arvamusaed

Eelmisel nädalal tähistati Õpetajate päeva. Siinkohal minugi tervitused meie Õpetajatele! 
Vaadates tagasi peagi lõppevale aastale, on õpetajad avalikkuse suurema tähelepanu alla sattunud peamiselt kooli alguse ja -lõpuga, õpetajate päeva ning haridustöötajate streigiga. Samas käib väga mitmel tasandil sageli üli-intensiivne keskustelu igasugu haridusalastes küsimustes, ehk küsimustes, mis puudutab otseselt lapsi aga sama otseselt ja eluliselt ka Õpetajaid. Aga kus on õpetajate hääl ja arvamus!? Tõsi, EÕLi (Eesti Õpetajate Liidu) esindajalt on reeglina kommentaar küsitud aga kaalukuselt paigutatud samale tasandile teiste kommentaatoritega. Teisisõnu - õpetajate töökorralduse, koormuse, enesetäienduse, vastutuse jpt küsimuste puhul on Õpetajate enese arvamus kui üks paljudest kõrvaltvaatajate omadest.

Kui lisada siia, et peale koolikorralduslike ja haridusteemaliste arutelude (mis omakorda sisaldavad mitmeid all-teemasid) käib meedias samaaegselt veel umbes paarkümmend ägedat diskussiooni, pole kuigi suur tõenäosus ühel kutseliidul oma seisukohtadega esile pääseda.
Küsimusele, kas esile pääsemine on esmatähtis, tuleb kõigepealt vastata muidugi - ei ole. Ei tohiks olla. Ei peaks olema nii, et hääle valjudus on võrdeline seisukoha adekvaatsusega. Küll aga on oluline, et arvamusel oleks üldse ruumi, kus koguneda, argumendiks saada või vajadusel saada ka kriitikaga läbi pommitatud.

Haridusvaldkonnas on haridusalast diskussiooni vedanud nt Haridusfoorum, Koolilelu ja ilmselt veel mitmed. On blogijaid, keda teatakse just koolitemaatika käsitlemise kirglikkuse tõttu jne.
Kultuurikatel astus ka omapoolse sammu selles suunas, et Õpetajate hääl ja arvamus saaksid väärilisemalt käsitletud kui see seni toimunud on (nagu vajame ka rohkem lastevanemate jt. arvamust). Ja mitte ühekordselt uudisloos, vaid pidevalt ja täinevalt.
Selleks algatas Kultuurikatel koos MTÜga Arvamusaed suvel haridusdiskussiooniveebi nimega Arvamusaed. Õpetajate päevaks Arvamusaed avatigi ning väga töiselt: küsitlusega õpetajatele arenguvestluste teemal.

Nagu ikka üks aed hakkab olema aednike nägu ning sellest sõltuvalt rohkem korrastatud või metsik, saab Arvamusaed olema arvajate nägu. Sellest kõigest aga siis kui aias on harjutud ringi käima ja ise käed külge pandud.
Seniks aga - mine vaata Arvamusaeda ja mõtle kaasa. Mida rohkem oskad avardada meie maailmapilti erinevate näidete ja võimalike lahendustega, seda paremad saavad ka haridusvaldkonda määravad otsused.

Ütle oma arvamus: www.arvamusaed.ee

EKA uue maja asukoht ja Kultuurikatel

Sobib. Tänaseid arenguid arvestades on Põhja pst krundid, kus Kultuurikatelgi oma kulbi kunagi maha pani, EKA-le igati sobivad. Detailplaneeringuga on ette nähtud piisavalt (uus)ehitusmahtu, väga huvitav ja kordumatu vana elektrijaama hoone pakub ohtralt ruumi fantaasiale ning kõik kesklinna, mereääre jm tingimused on täidetud.
EPL: EKA kaardistas uue maja võimalikud asukohad

Tõsi, põhimõtetes järge ajades võib leida otsese vastuolu kontseptsioonides kui võrrelda Kultuurikatla ideed kui kontseptsit osaluskultuurikeskusest ning EKA-t kui (nimeliselt) akadeemilist hariduskontseptsiooni. Siiski on Kultuurikatla kui füüsilise ruumi idee ja peamine õigustus olnud tema avatuses, ehk olemises avaliku linnaruumi avalik osa. Sarnast avatuse argumenti olen kuulnud korduvalt ka EKA põhjenduste juures. Seega on ühisosa olemas.

Pealegi on Kultuurikatla idee olla olemuselt kool, mida EKA kohe kindlasti on. Aga kui on valida kahe institutsiooni vahel - linnale kuuluv kontori- ja kontsertpindade rendiga tegelev institutsioon või kunstide akadeemia, eelistab Kultuurikatel seda viimast. Õigemini - esimest.

Pealegi olen kindel, et kui kohtuvad EKA tudengite loominguline potentsiaal ja elektrijaama ruumid, podiseb sellest välja ka teisi organisatsioone, sh EMTAt-, VKA-d jt ühendav sisuline kultuurisupp.


peeter-eerik ots
mtü kultuurikatel
juhatuse liige

EKA ja arhitektid 2

Täna tõi kunagine Tallinna linnapea aga muidu huvitavate ning julgete mõtetega mees - Hardo Aasmäe, Postimehes taas EKA teema lauale.
http://arvamus.postimees.ee/hardo-aasmae-kunstiakadeemiale-appi/
Mis seal salata, mõttekäik on jälgitav ning sisukas, vaatamata sellele, kas seda just kuulda tahetakse.

EKA teemadel ootasin reaktsioone või järge ka eelmises Sirbis (27.01.2012) avaldatud arutlusringile: http://www.sirp.ee/ühiskond-ei-väärtusta-haridust-kunsti-ega-kultuuri-kui-riigi-püsimise-alustalasid
aga vähemalt avalikus ruumis suurt lainetust ei järgnenud. Ilmselt ülehindasin Tallinna peaarhitekti sõnade tähtsust. Aga küsimusele: "Kas kogu selles protsessis on teie hinnangul tehtud tõsiseid vigu?" (jutt muidugi EKA majaehitusest), vastas Mänd: "Minu hinnangul on selles protsessis väga vähe vigu tehtud. Vigu on ehk ette tulnud inimlikul tasandil asjaajamises ja suhtluses, aga protsess tervikuna on veatu."

eesti mees - tantsulõvi ja naerulind

Üks vahva meeldetuletus, et kodumaise filmi juubeliaasta ikka on juba kätte jõudnud:
EESTI FILMIS MEHED EI NUTA

Omapärane lõige muidugi kinotegemisest esile toodud justkui meenutamaks, et pole vist naer(atus) ei meie kino ega rahva "kaubamärk" kunagi olnud. Pigem vastupidi - tänagi on kirglikult üleval küsimus, kas jätkata rahvana või piirdub liigina määratlemisest ning mis naerukoht see ikka on.
Aga. Kunst võiks olla ju suurem kui elu ning filmilukku rohkemgi naervaid näiteid digistada - on mida vaadata ja rõõmsalt naeratada! Tantsulõvid oleme küll kõvad kuigi tantsukohti tuleb filmidest veelgi vähem meelde... ehk Eesti Film 100 aitab!?

Arhitektid ja PR

Arhitektid on juba ammusest minu lemmikud olnud. Sellepärast, et nende jaoks pole probleem ruumis ette kujutada seal olematut ning mitte lasta ennast sealjuures häirida harjumuspärasest. Ning loomulikult sellepärast, et arhitektid olid ühed vähestest kui mitte ainsad, kes Tallinnas avalikult välja astusid kui mõni arendaja kippus linnaruumile liiga tegema, avalikust eksitama või linnavõim ise mõistusega hätta jäi.

Arhitektid on kodus igasugu arendustegevuse protseduuride ja reeglitega ning seeläbi ei saanud arhitekte mingitele tehnilistele detailplaneeringu nüanssidele viidates eemale ehmatada nagu see tavakodaniku puhul õnnestus. Ja mis oluline – tundus, et arhitektid hoidsid rangelt kinni põhimõtetest ja reeglitest ning oskasid ka teise poole õigust tunnistada kui erimeelsused pigem kunstilisele tasandile liikusid.

Seepärast jäin EKA majaarenduse ümber toimuvat jälgides üpris rahulikuks – küll tulevad arhitektid ja siis nemad ütlevad, kes on loll ja kes õige.

tahan kurjusefiltrit

kuidagi kurjaks läheb see suur sotsialiseerumine internetis . Pean silmas Facebooki.

Muidugi on ka teemad intrigeerivad ning kuri sõna lausa kipub keelele. Näiteks:

-riik tahab reformida ja tudengid tahavad möllata (kuigi nii on see alati olnud);

-Eesti kunst vajab büroohoonet, mille ettevalmistamisel näidatakse üles seninägematult vaba loovust;

-võim otsib-leiab võimalusi internetti piirata ja Laar sai esimeseks ohvriks;

- lisaks veel kõikvõimalikud kirjavargused, võimu ja mõjuga kauplemine, erakondade liitmised - inimesed teevad tähelepanu saamiseks igasugu hulle tempe.

jne.

äratused maailmalõpuaastal

Päris pikalt ei ole Kultuurikatla blogis üldse midagi toimunud nagu näha. Eks ole põhjuseid mitmeid aga neist veidi hiljem kui veel oluline on. Pisut tuleb uuendada kogu Kultuurikatlaga seonduvat infot aga põhiline jääb samaks - katlas peab podisema!
Selleks ootame igasugu nutikaid mõtteid ja kommentaare, mis huvitav lugeda ja aitavad meil ümbritsevast udust paremini läbi näha.

Omalt poolt soovitus tutvuda kindlasti ei-ACTA-le (https://petitsioon.ee/ei-acta-le) üleskutsega. Siin (http://www.epl.ee/news/online/linnar-viik-wikipedia-streik-on-igati-oigustatud.d?id=63792778) arvab teemast Linnar Viik.
Ei taha vastu vaielda - piraatlus on igati inetu. Aga. Millegipärast on Eesti valitsuselt oodata esimest aktiivset sammu piraatlusega võitluse nimel (või selle nime all) kui laual kokkulepe, mis hoopis interneti vabadust ja vabadust internetis piirata võimaldab. Misiganes jutt, et kõik teised on heaks kiitnud või, et meil pole enam midagi teha - kas Eesti on e-riik ja e-tiiger või mitte!? (jah selles suhtes mitmeidki kahtluseid, kuid sellestki hiljem). Aga nüüd on küll koht selg sirgu ja pea püsti tõsta ning öelda, et "oodake korraks poisid-tüdrukud, see nüüd päris hästi ei lähe. Kui võitleme piraatlusega - teeme seda! Aga internet on inimõigus ja selle kallale mingite ärihuvide alusel, ükskõik kui ilusas pakendis, ei sobi kindlasti minna!"

konkurss kultuurikatla sisule

Üle pika aja siis viimaks Kultuurikatlast ka linna poolt uudiseid kuulda. Pean silmas SA Tallinn 2011 juhatuse laiendamist. Värske juhatuse liige Evelyn Sepp pisut valgustas Kultuurikatlas toimuvat postimees.ee-s kui ummikseisu (http://www.tallinnapostimees.ee/?id=455008).
Iseasi kas see jutt kõik just sama objekti kohta käis, mida Kultuurikatlaks peetakse, sest vahepeal on artiklis kohta ka kultuuritehaseks nimetatud. Teadupärast on Kultuurikatla Idees küllaltki oluline koht kultuuritehaste kontseptsioonist eristumisel.
Samas SA 2011 reorganiseerimine Kultuurikatla korraldajatega ühiseks organisatsiooniks pärast kultuuripealinna aasta lõppemist, et kogutud potentsiaal, kontaktid, algatatud protsessid jmt ei läheks linnakodanike jaoks kaduma, on olnud üks MTÜ Kultuurikatel enda ettepanekutest Tallinna linnale juba pea 3-4 aasta tagant.

Aga eks näis - see oleks nüüd juba teine linna poolt Kultuurikatlale määratud juht. Eelmise töö tulemuseks on siis 'ummik', millele on väga raske vastu vaielda ning teise plaane samuti ei tea. Aga ka seekord soovitaks ummikusse sattumise vältimiseks üht proovitult toimivat retsepti - tutvu eelnevalt sellega, mida kangesti juhtida tahad. Juhte ja direktoreid on igaks elujuhtumiks ka meie vabariigis tegelikult küll ja veel aga nagu ka E.Sepp mainitud artiklis ütleb, on tegemist unikaalse kontseptsiooniga. Sellest võiksi alustada.

juhend kultuurikodade tegemiseks

Sel kevadel saab Kultuurikatel 5 aastaseks. Õigemini - viis aastat tagasi, so 2006.a kevadel sai alguse MTÜ Kultuurikatel. Juhtusime ükspäev asutajaliikmetega arutlema selle üle, mis kõik juhtub 5 aastaga. Ja mis ei juhtu viie aastaga... Ja miks.

Tagasivaade:
MTÜ loomine oli tegelikult üksnes ühe idee arendamiseks struktuuri loomine. Kulus veel aasta Kultuurikatla Idee koostamisele, arendamisele, analüüsimisele ja sünteesimisele, partnerite kaasamisele ning 2007.a alguses esitas Kultuurikatel Loomenõukogu ja Aktiivi poolt Tallinna linnale 'musta raamatu'. (Must Raamat selle pärast, et arengukava oli mustade kaante vahele köidetud. Ei muud tagamõtet). Tollest hetkest võttis veel üle aasta kui 2008.a kevadel esitas MTÜ Kulturikatel koos Hollandi partneriga koostatud Kultuurikatla TTA (teostatavus- tasuvusanalüüs).

valmistades filmikingitust

teadaolevalt tähistab kodumaine film järgmisel, so 2012ndal aastal oma 100.sünnipäeva. Üks võimalus kingituse tegemises kaasa lüüa on filmitalgutel osaleda.

www.filmitalgud.ee

katel ilma kultuurita

Selguse mõttes olgu siis veelkord öeldud, et Kultuurikatla visioonil (ning sellel põhineval tegevuskaval), mille MTÜ Kultuurikatel 2008.a. linnale esitas ja tänasel nn Katla-arendusel on väga vähe ühist.
Juba rohkem kui aasta ei ole mittetulundusühing Kultuurikatel oma Loomenõukogu ja aktiiviga Põhja pst arengutesse kaasatud ning arusaadavalt on tänasest ametlikust arenduse nimestki kadunud sõna 'kultuur'.

Otsustaja või mõtlev inimene

Head lugu kuulsin nii aasta tagasi: kolm kalameest saavad kuldkala kätte. Pakub kala kolme soovi nagu ikka. Esimese soovina küsib üks meestest kena kodu, teine head haridust, kolmas mõtleb pisut ja ütleb: „ma soovin, et mu jalad kogu aeg väriseks. Mitte niisama nõrgalt aga ikka päris korralikult!“ Teisena soovivad kaks esimest meest, üks palju tuttavaid, teine head tervist...kolmas mees soovis, et tema käed väriseksid. Kala vaatas pisut imelikult aga lubadus on lubadus.
Kolmandaks soovis esimene saada rallisõitjaks, teine heaks kunstnikuks. Kolmas mees mõtles ja ütles, et tema tahab pead ka värisema ja üleüldse las kogu kere väriseda. Kuldkala on hämmingus ja küsib kolmandalt üle aga see on oma otsuses kindel.

Saavad mehed paari aasta pärast kokku ning jutustavad kuidas läinud. Esimene mees teatab rõõmsalt, et kõik super – kena kodu, tegeleb hobiga ning palju huvitavaid sõpru. Teine meestest räägib maailmarännakutest ning edukusest kunstniku ja teadlasena.
Kolmas mees väriseb ülekeha nii, et raske rääkida ja ütleb: „ikka juba sitt on olla. Eks sai omal ajal valesid valikuid tehtud!“

Naersin. Absurdihuumor ju – päriselt nii juba ei juhtu.

Täna enam nii naerma ei aja, sest Tallinnas just selline lugu juhtus – tuttav ametnik põhjendas oma aasta tagasi tehtud otsust kui „tõesti tegin vea.“ Ja võimendas seda viga aasta jooksul veel paaril korral.

Kui selles juhtumis piirduks asi inimese isikliku ebamugavusega, võiks olukorda hea tahtmise korral ka eksimuseks nimetada. Kui inimene ise nimetab seda aga otsuseks ja see puudutab paljusid inimesi ja olulisi protsesse, on tegemist lihtsalt halbade otsustega. Otsustajaks nimetatakse inimest mitte otsuste kvantiteedi vaid ikka kvaliteedi järgi. Pidev valede ja/või halbade otsuste tegija on paremal juhul lihtsalt ebapädev.

Puänditu lugu tegelikult, sest ametnike vastutust rakendatakse paraku üksnes vastava poliitilise tahte korral.
Naljana oleks parem.

konverentsikeskus Tallinn - misasi!? miksmitte!?

http://uudised.err.ee/?06201972
Huvipakkuv.

Seda samal ajal kui konverentsikeskused üle maailma ammu ar(v)utavad kuidas ennast (ära)majandada.

Tõsi on see, et konverentsiturism on kindlasti igasugu 'eesistumiste' ajal väga tulutoov ja muul ajal ongi väga keeruline. Ärgata nüüd ja hakata konverentsikeskust rajama oleks küll väga tallinlik aga taas mitte ainus võimalus. Konverentsindus valdkonnana ei ole jupp aega peale tehnoloogiliste täienduste uut taset oodanud ja Tallinn võiks pigem selles suunas mõelda, mis järgmiseks.

Linna tervikuna on ilmselgelt keeruline konverentsikeskusena tänases käsitluses mõista. Samas polegi see nii keeruline kui mõelda missugust kesskonda üks konverents vajab. Tallinnavääriline oleks anda konverentsidele uus ja nutikas lähenemine ning selles osas ei ole takistusi ka olemasolevate mahtude ulatuses. Senine argument speshial konverentsiruumide osas: 'a eks me siis korralda mujal...', ammendub esimese uue ja sisuka kontepstiooni puhul.


p-e

mida me tahame kui tahame Linna

Täna ja homme räägitakse Kanutis linnast. Täpsemalt - huvitavad inimesed arutlevad huvitaval teemal: Millist linna me tahame? http://www.saal.ee/event/193/


Kuivõrd Kultuurikatel on arendus avalikust linnaruumist, olen isegi sarnastel teemadel aastate jooksul mitmeid ägedaid arutlusi suutnud kaasa elada.

Täna juba enne sümpoosioni algust leppisime paari esinejaga naljatades kokku, et tegemist ei olegi retoorilise küsimusega.
Ilma naljata – ettekandeid kuulates, üks võimalik mõttekäik mind ühe võimaliku vastuseni viiski.

Seega.
Esiteks, ega sarnane küsimus pole kindlasti uus. Pigem vastupidi. Usun, et enamustes linnades on seda väga mitmelgi korral küsitud. Eks põhjuseid selle küsimuseks mitmeid aga kindlasti on see mõttekäigukontroll, et kas saaks midagi paremini teha.

Teiseks.
Kui kujutada ette, et Tallinna ei olekski olemas ning oleks mingi hulga inimeste arusaam, et siia tuleks nüüd Tallinn teha, oleks see küsimus juba sootuks teise tooniga.
Kindlasti peab küsima, mis teeb üldse ühest linnast linna ning kui sellele mingi vastus olemas (nt peab oleme atraktiivne turistidele, elanikele, ettevõtlusele jne), vajavad vastamist küsimused – mismoodi seda on siis võimalik saavutada!? Ehitada tänavaid? Vanalinn? Ehitada vanu tööstushooneid?

Sest kolmandaks –
täiesti uusi linnu ja linnaosi on ehitatud ju küll. Enamasti elupaigad suurte tööstuste töölistele. Kuulsamatel juhtudel on need terved linnaosad juba kümneaastase asustamiskatse järel taas koppadega maha võetud. Või on need lihtsalt ajapikku vähemalt sellest elanikkonnast tühjaks jooksnud, kellele see mõeldud oli.
Kes vea tegi? Arhitektid? Otsustajad? Planeerijad? Ega mitte need õnnetud, kes tehiskeskkonda omaks võtta ei suutnud.

Neljandaks.
Tallinna puhul ei ole siiski tegemist uue linna ehitamisega. Pigem ühe võrdlemisi vana linna taas-, uus- või korduvkasutamisega. Seega on küsimus suunatud mitte niivõrd uutele arhitektuurilistele lahendustele (vähemalt kesklinnas), kuivõrd just väärtustele ruumi tekitamiseks, mida üks linn kandma peaks.
See võiks tähendada, et üks juba pikka aega linnana püsinud asum vajab kas just peaarhitekti asemele aga vähemalt kõrvale Linnafilosoofi. Või Peavisionääri.

Muidugi, kui oleks võimalik väga täpselt määratleda 'linn' ning sõnastada avaliku ruumi funktsioneerimiseks vajaminevad elemendid linnaruumis, oleks võimalik see üksus ilmselt ka tuimalt ära 'administreerida. See eeldaks aga nt era- ja poolavaliku ruumi kohtumisprintsiipide ja kõige muu väga täpset sõnastamist. Viimase tõenäosus on aga seni valdavalt üle jõu käinud.
Vaata esimest punkti.

Küsimusele 'millist linna me tahame?' võiks seega vastata: 'just sellist linna nagu parasjagu on!' Paremat ei ole võtta, paremaks saab teha.

Homme sümpoosion jätkub.


Peeter Eerik


Ja veel. Arutelu lõpupoole kõlas justkui aksioomina, et Tallinnast saab metropol. Olevat poolel teel... Lõpetage selline jutt, Tallinnast ei saa kunagi metropoli! Vähemalt selle nime all mitte.

oled rahulolematu - moodusta kollektiiv

Lõpetasime just arutelu sel teemal, kas saaks masendavalt sügava rahulolematuse märgiks streikima hakata. Selgus, et on vaja kollektiivi. Ega kollektiiv ei ole ammugi rahul aga miks ei või üksi. Sedasi ütles internet ja keegi tuttav.

Miks ma ei või olla rahulolematu kui pealinna üks kõrgemaid kultuuriametnikke saadab minu murele vastuseks kirja, mida on labasuselt ja demagoogialt raske ületada. Peaksin kokku koguma kollektiivi, et labasuse vastu olla? Minu tutvusringkond on selle vastu ju igapäevaselt, ei viitsi nad ühe juhtumi pärast minna luba taotlema. Võib-olla veel selle sama ametniku juurde...?

Nentisime, et midagi ei toimu. Nagu keegi ei jaksaks enam midagi ette võtta kui lollus ninast hammustab. Mina kirjutasin kirja. Vastuseks tuli, et mina ei esinda ju kedagi. Miks ma pean alati kedagi esindama, ei mõista mina. Ennast esindan ju alati.

Kui asjad Kultuurikatlaga lähevad halvasti või kui kuidagi lähevad siis väga kallutatult, olen ma rahulolematu ning pakun välja lahendusi.. taas kord saan selle eest karistatud.

Üks mees tuli vahepeal Eestisse. Justkui tagasi ja ideedega ja pikemaks ajaks. Nüüd ütleb, et isiklikel põhjustel tuli uus väljakutse. Kahju.
Usun, et väljast tulnuna on sellist labasust veelgi raskem taluda. Võib-olla ka just sellise ametnik pärast. Kui mitte otseselt tema tõttu, siis pigem tema tegemata jätmiste tõttu. Aga õigem oleks ju vastupidi, et ideedega inimesed jäävad?

Mina küll loodan, et Tallinnas hakkab midagi toimuma. Kui ei meeldi ja on parem variant, tulebki välja öelda. Ja seda võiks ometi enda nimel ju teha.

mõtlen midagi välja
peeter eerik

Taasleitud ametid: jaamaülemad ja rööpaseadjad

Karuse raudteejaama viimase ülema tütar rääkis kunagi loo sellest kuidas nemad lapsepõlves hundid koduks olevast jaamahoonest eemal hoidsid – plikad olid kuulnud just punase värvi huntidele väga vastumeelse olevat. Nii pandigi aknalauale punane pliiats!

Igal juhul Kultuurikatla 'väljasõiduistungil' läänemaale Karuse Raudteejaama ühtegi hunti ei kohanud. Uuele elule ärkav jaamahoone toidab aga vägagi elavalt ettekujutust sellest kuidas hundid punast pliiatsit aknalaual nähes targu edasi Pärnu ja Tõrva poole sörkisid. Või tagasi.

Jaamahooned on olemuselt tõmbekeskused. Tõmbavad inimesi, seega - kultuuri. Mitte valimatult. Jaamahooned tõmbavad neid, kellel sihiks liikuda rongi, bussi v koguni lennukiga ühest punktist teise. Jaamahoonesse sisenedes saab väga erineva taustaga inimestest täiesti ühesuguse ideega sootsium. Jaamahooned ongi ehitatud mitte kõikide maailma inimeste vajadusi rahuldama vaid just selle sootsiumi jaoks, kes igatseb-tahab-peab reisida. Ning nende jaoks, kes reisijatega kaasa liiguvad ja neid teenindavad – piletimüüjatest ja kaupmeestest parasiitide ning taskuvarasteni.

Virtsu (ja Saaremaalgi jätkunud) raudteed ei ole juba mitu aastakümmet. Alles on kohati silmapiirini astuv raudteetamm ning mõned uue sisu leidnud jaamahooned. Õigemini – sisu on leidnud jaamahooned.
Karusel kohapeal olles ei olnud sugugi keeruline ette kujutada tulevaid, lahkuvaid ja paikseks saavaid ideid ja neid ideid kandvaid inimesi. Ning omakorda neid, kellele meeldib selliste inimestega koos olla.

Vanadel fotodel sirutunud ja tänaseks võpsikule koha loovutanud rööbastee tagasitulek on tegelikult käkitegu. Mitte otseselt rauast tee ei ole see, mida mööda ideed ühest kohast teise jõuavad. Karusele ja sealt edasigi võib viia täiesti 'imaginary railway', mille materjal, reisijate hulk ja huvi sõltub väga palju tänastest jaamaülematest ja kujutlustee rööpaseadjatest.

Ühe regulaarliini Kultuurikatla ja Karuse vahel seaksid katlakütjad küll sisse niipea kui võimalik.

peeter eerik ots

kogutud elamused lennukitehases

Eelmisel kevadel õnnestus hea sõbra seletuste saatel teha mõnus jalutuskäik sõbra kodulinnas Viljandis. Kuulsin kuidas selles mulle vägagi sümpaatses linnas on omavahel kohtunud nutikad algatused, omavalitsused ja ettevõtjad. Kõlas kui hea lugu. Seda võiks igas linnas ja külas kuulata.

Sõber, kes on päris hästi kursis Kultuurikatla ümber toimuvaga ning teadlikuna ka minu huvist nutika linnaruumiarenduse vastu, tahtis kindlasti näidata Viljandi oma potensiaalset kultuuri katelt ning nii sattusingi esmakordselt vanasse lennukitehasesse. Tallinna Kultuurikatla hoonemassiivi kõrval minivennana paistnud lennukitehase ruumid tundusid aga sellevõrra ja -tõttu inspireerivamad. Kauplesin sõbralt lubaduse kutsuda mind kindlasti vaatama esimest projekti, mille Ugala ja Lennukiteahase inimesed kokku panevad.

Möödunud sügisel tuligi kutse Lennukitehasesse, kus Teater Ugala ja mtü Kultuuritsehh olid valmis külmade kiuste vaatajate ette tooma lavastuse 'Kogujad'. Lavastajaks hea sõber ja kursusekaaslane Taago Tubin.
See ei olnud vaid vana lennukitehase õhk, mis sellest etendusest mulle elamuse tegi, sest vanade hoonete nutika uuskasutuse mõju suhtes mul juba mõningane residentsus tekkinud. Aga loomulikult ka need ruumid, hämarad võlvkäigud valgustatud teatrigalerii asemel – sõnaga ülirealistlik etendusõhustik.

Elamus oli see kõik kokku – teadmata eellugu, oli minu oletus selline: läks Lavastaja teatrijuhtide juurde jutuga selle tüki jaoks just sobivatest (esialgu siis ebasobivast) ruumidest. Ega küsinudki teatri Suurt Saali. Ning see tükk oli tehtud Lennukitehase jaoks, mida oli tunda nii näitlejatöödest kui helist-valgusest.

Sisust võiks rääkida pikemalt aga pigem mitte - seda võiks tõesti isegi uuesti näha ning julgen kindlasti soovitada. Traditsioonilist teatrit ei saa aga ka mitte põrandaalust shokki. See on hea teater, hea töö ja hea keskkond.

Siin ka viide:
http://www.ugala.ee/index.php/repertuaar/285-lotta-lotass-lkogujadr

samas ka viide Lennukitehasele endale. kui on veel võimalus siis ka selle lingi eest lisapunktid.
http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=14723

eerik

MTÜ Kultuurikatel kogunemine 2010

Lähemal ajal saadan laiali kutse ja teate MTÜ Kultuurikatel üldkoosolekust, mis võiks toimuda hiljemalt aprilli esimesel täisnädalal.

Teemade ring, mida arutada ja otsustada, on lai aga üllatavalt positiivne - peale 3,5 aastast tegutsemist, ideede genereerimist ja testimist, on viimaks eluõigust saamas Kultuurikatla 'kool'. Nimelt sai alanud aasta esimestel kuudel Kultuurikatla 'koduhoonestu' Tallinnas, Põhja pst 27a, kolme tugeva keskuse - Arhitektuurikeskuse, Disainikeskuse ja Loomemajanduskeskuse rahastamiseks EAS-i kaudu olulise rahasüsti.

Võiks öelda, et päris lähedale, selgete ülesanneteni ning küsimusteni õppetöö sisule on jõudnud Kultuurikatla Loova Ettevõtluse Kooli, Loomemavaldkonna korraldajate praktikumi v lihtsalt loomemajanduse kompetentsikeskuse idee. Heal lapsel esialgu mitu nime.

Sõelale jäänud valikud ja kerkinud uued otsustuskohad ongi tarvis mtü-ga läbi arutada.
Küsimused on õppetoolide, aine- ja õppekavade sisust, kommunikatsioonini rahvusvaheliste partnerite ja praktiliste koostöövõrgustikega.

Mõtted ja koostöökohad Eesti erinevate ülikoolide ja Tallinna (ning ka mittetallinna) gümnaasiumi ning koolituskeskusega, mis igapäevaselt täienevad, tahaksin tutvumiseks liikmetele eelnevalt laiali saata.

Kellel endal mõtteid v soov Kultuurikatla Kooli ühel või teisel moel toetada (protsessiga liituda) – andke aga märku.

peeter eerik ots

eerik@ots.ee
mtü kultuurikatel

foorumid linnaruumi teemadel

Eile ja täna Tallinnas esimesed Linnafoorumi üritustesarja ettevõtmised.
Foorum on pühendatud kahele peateemale:
Avaliku ruumi loomine Kultuurikatla-Linnavalitsuse-Linnahalli ümber ja ala sidumine linnaga. Linn mere ääres – Kultuurikilomeeter/ rannapromenaad.
http://www.arhitektuurikeskus.ee/linnafoorumid/
---------------

Kunagi nimetasime kogu vaatlusalast ala kultuuri( )katlaks. Ehk kohaks kus pidevalt oleks midagi teha, kuulda, proovida, vaadata - kus midagi toimuks. Sedavõrd, et podiseks lausa üle. Seal peaks olema rannaga seonduvaid tegevusi - kalaturg, paadisadamad, vesitaksod - mida iganes välja mõeldakse; etenduskohti, töötubasid, põllulappe, kohvikuid, galeriisid; toimuksid laadad ja mõttepargid ning tegutseks nutikad ettevõtted. Kogu ala oleks atraktiivne igasugusele ettevõtlikkusele.

Tänases käsitluses on Kultuurikatel taandunud pigem üheks hoonestuks ning julgemates mõtetes üheks kinnistuks. Aga õnneks on juba märgata ka suundumust uuesti laiemalt mõelda. Eks ta ole - mitme põlvkonna vältel idealiseeritud analüüsivõime üksi ei suuda meid tänapäevases 'kaoses' eriti kaugele aidata. Aga paljudel tuleb see tee lihtsalt läbi käia, et uuesti laiematele piltidele mõelda.

Eile ütles Peeter Jalakas Linnafoorumil, et turisti jaoks võiks see ala olla nt 'muhe'. Kasvõi muhe - sobib suurepäraselt üheks kultuurikatla kvaliteediks. Peaasi, et oleks mingi suurem Idee (mentaalne ruum) kogu sellest alast, mille järgi määratleda sotsiaalne ruum, et seejärel asuda füüsilise ruumi kallale.

peeter eerik ots
(täna Linnafoorumil kahjuks osaleda ei saa)


Täpsustuseks, et antud juhul tegemist Tallinnaga. Aga igaüks, kes tahab mõnda teist piirkonda mõtestatult vaadelda - palun väga. Pea igas kohas on oma 'linna- või külahall', ilmselgelt on olemas administratiivüksus ning päris kindlasti on olemas kultuur.

seisukoht

Täna, õigemini küll eile, hakkas levima üks ajakirjanduslik materjal, mille toon oli võrdlemisi Kultuurikatelt ja sihtasutust Kultuuripealinn 2011 vastandav. Kuivõrd artiklis oli kasutatud ka minu sõnu, õnnestus täna kuulda väga erinevaid arvamusi teema kohta. Ning arvamusi minu arvamuse kohta. Arvamused on toredad. Kultuurikatel ise on ideede kogum ning süntees erinevatest arvamustest, kogemustest, unistustest ja oskustest.

Kõige huvitava juures oli aga ka ebameeldivat vastukaja, mis pidas mind kuidagi poliitiliselt ebakorrektseks ning vihjas Kultuurikatla idee teostumise (rahastamise) seostele Kultuurikatla idee muutumisega 'korrektsemaks'. Siinkohal selgitus: Kultuurikatel ei pruugi kunagi saada (kultuuri)poliitililselt korrektseks. Sestap ei ole mõtet ähvardada ega muidu mõjutada. Vihjena niipalju, et küll saab meelsuse muutus toimuda vastupidi.

Sõnaga: seisan Tallinna avatud linnaruumi arendamise ja kultuurikatla idee eest ega kavatse oma õigust isiklikule seisukohale kuidagi õigustada. Kui see ei sobi kellegi vaadetega - mis mina saan sinna parata.

peeter eerik