Eelmisel nädalal tähistati Õpetajate päeva. Siinkohal minugi tervitused meie Õpetajatele!
Vaadates tagasi peagi lõppevale aastale, on õpetajad avalikkuse suurema tähelepanu alla sattunud peamiselt kooli alguse ja -lõpuga, õpetajate päeva ning haridustöötajate streigiga. Samas käib väga mitmel tasandil sageli üli-intensiivne keskustelu igasugu haridusalastes küsimustes, ehk küsimustes, mis puudutab otseselt lapsi aga sama otseselt ja eluliselt ka Õpetajaid. Aga kus on õpetajate hääl ja arvamus!? Tõsi, EÕLi (Eesti Õpetajate Liidu) esindajalt on reeglina kommentaar küsitud aga kaalukuselt paigutatud samale tasandile teiste kommentaatoritega. Teisisõnu - õpetajate töökorralduse, koormuse, enesetäienduse, vastutuse jpt küsimuste puhul on Õpetajate enese arvamus kui üks paljudest kõrvaltvaatajate omadest.
Kui lisada siia, et peale koolikorralduslike ja haridusteemaliste arutelude (mis omakorda sisaldavad mitmeid all-teemasid) käib meedias samaaegselt veel umbes paarkümmend ägedat diskussiooni, pole kuigi suur tõenäosus ühel kutseliidul oma seisukohtadega esile pääseda.
Küsimusele, kas esile pääsemine on esmatähtis, tuleb kõigepealt vastata muidugi - ei ole. Ei tohiks olla. Ei peaks olema nii, et hääle valjudus on võrdeline seisukoha adekvaatsusega. Küll aga on oluline, et arvamusel oleks üldse ruumi, kus koguneda, argumendiks saada või vajadusel saada ka kriitikaga läbi pommitatud.
Haridusvaldkonnas on haridusalast diskussiooni vedanud nt Haridusfoorum, Koolilelu ja ilmselt veel mitmed. On blogijaid, keda teatakse just koolitemaatika käsitlemise kirglikkuse tõttu jne.
Kultuurikatel astus ka omapoolse sammu selles suunas, et Õpetajate hääl ja arvamus saaksid väärilisemalt käsitletud kui see seni toimunud on (nagu vajame ka rohkem lastevanemate jt. arvamust). Ja mitte ühekordselt uudisloos, vaid pidevalt ja täinevalt.
Selleks algatas Kultuurikatel koos MTÜga Arvamusaed suvel haridusdiskussiooniveebi nimega Arvamusaed. Õpetajate päevaks Arvamusaed avatigi ning väga töiselt: küsitlusega õpetajatele arenguvestluste teemal.
Nagu ikka üks aed hakkab olema aednike nägu ning sellest sõltuvalt rohkem korrastatud või metsik, saab Arvamusaed olema arvajate nägu. Sellest kõigest aga siis kui aias on harjutud ringi käima ja ise käed külge pandud.
Seniks aga - mine vaata Arvamusaeda ja mõtle kaasa. Mida rohkem oskad avardada meie maailmapilti erinevate näidete ja võimalike lahendustega, seda paremad saavad ka haridusvaldkonda määravad otsused.
