Karuse raudteejaama viimase ülema tütar rääkis kunagi loo sellest kuidas nemad lapsepõlves hundid koduks olevast jaamahoonest eemal hoidsid – plikad olid kuulnud just punase värvi huntidele väga vastumeelse olevat. Nii pandigi aknalauale punane pliiats!
Igal juhul Kultuurikatla 'väljasõiduistungil' läänemaale Karuse Raudteejaama ühtegi hunti ei kohanud. Uuele elule ärkav jaamahoone toidab aga vägagi elavalt ettekujutust sellest kuidas hundid punast pliiatsit aknalaual nähes targu edasi Pärnu ja Tõrva poole sörkisid. Või tagasi.
Jaamahooned on olemuselt tõmbekeskused. Tõmbavad inimesi, seega - kultuuri. Mitte valimatult. Jaamahooned tõmbavad neid, kellel sihiks liikuda rongi, bussi v koguni lennukiga ühest punktist teise. Jaamahoonesse sisenedes saab väga erineva taustaga inimestest täiesti ühesuguse ideega sootsium. Jaamahooned ongi ehitatud mitte kõikide maailma inimeste vajadusi rahuldama vaid just selle sootsiumi jaoks, kes igatseb-tahab-peab reisida. Ning nende jaoks, kes reisijatega kaasa liiguvad ja neid teenindavad – piletimüüjatest ja kaupmeestest parasiitide ning taskuvarasteni.
Virtsu (ja Saaremaalgi jätkunud) raudteed ei ole juba mitu aastakümmet. Alles on kohati silmapiirini astuv raudteetamm ning mõned uue sisu leidnud jaamahooned. Õigemini – sisu on leidnud jaamahooned.
Karusel kohapeal olles ei olnud sugugi keeruline ette kujutada tulevaid, lahkuvaid ja paikseks saavaid ideid ja neid ideid kandvaid inimesi. Ning omakorda neid, kellele meeldib selliste inimestega koos olla.
Vanadel fotodel sirutunud ja tänaseks võpsikule koha loovutanud rööbastee tagasitulek on tegelikult käkitegu. Mitte otseselt rauast tee ei ole see, mida mööda ideed ühest kohast teise jõuavad. Karusele ja sealt edasigi võib viia täiesti 'imaginary railway', mille materjal, reisijate hulk ja huvi sõltub väga palju tänastest jaamaülematest ja kujutlustee rööpaseadjatest.
Ühe regulaarliini Kultuurikatla ja Karuse vahel seaksid katlakütjad küll sisse niipea kui võimalik.
peeter eerik ots
No comments:
Post a Comment