Siin Andres Lõo tänases Postimehes "kivistumatu kultuurisaar" pealkirja all ilmunud arvamuse täistekst.
Tallinn valmistub saama Euroopa kultuuripealinnaks 2011. Ettevalmistused käivad. Asutatud on sihtasutus, mis peab järgmise aasta aprilliks koostama kultuuriaasta eeskava.
Üheks SA Kultuuripealinn 2011 partneriks on ka KultuuriKatel ning Katla partneriks omakorda Tal-linna linnavalitsus. See on seesama linnavalitsus, eesotsas linnapea Edgar Savisaarega, mis on kodanike ette asetanud netihääletuse valiku: kas Linnateater või KultuuriKatel?
Nii Linnateater kui KultuuriKatel on distantseerinud end selliselt hääletuselt, sest hääletus on mõlemale kultuuriasutusele seatud vägivaldsena ning kultuuriinimesi polariseerivana. Samal ajal, kui abilinnapea Kaia Jäppinen väidab endiselt, et hääletus ei vastanda kultuuriasutusi ebasündsal moel, siis hääletust laites mõjub kultuuriminister Laine Jänese hoopis kahepalgelisena. Kas see-sama kultuuriminister, kes kõigest hingest võitles 2009. aastal kehtima hakkava 18 protsendise käibemaksu poolt erakapitali põhistele kultuuriüritustele, on nüüd õiglameelne kultuurihaldjas ja väetite käendaja? Ei usu. 18-protsendiline käibemaks omaalgatuslikele kultuuriüritustele vähendab oluliselt legaalse, ütleme “kvaliteedimärgilise”, kultuuri arengut Eestis.
Mõni aasta tagasi läksid meie loomeliitude juhid kultuuriministeeriumi aru pärima, miks kultuuri toe-tust riigi aastaeelarves 3-le protsendile on vähendatud? Tagasi tuldi tühjade käte ja kõlava lubadusega, et tuleb meie oma loomemajandus.
Pole alust arvata, et kultuuriministeeriumis ei ole loomemajanduse teemal pädevaid inimesi. On. Need inimesed ja suurepärane Kultuuripealinna 2011 meeskond on teiste seas KultuuriKatlaga pidevas suhtluses püsinud ning hoolimata linnavalitsuse varasematest, korduvatest, ent mitte täieliku kattega lubadustest rahalist starditoetust anda, on täna ikka veel võimalik Katla idee ellu viia loometööstusliku mudelina. Sellesama loomemajanduse mudelina, mida loomeliitude juhtidele lubati, ent mida seni veel sündinud pole.
KultuuriKatel on veel päriselt sündimata multifunktsionaalne kultuuriloome keskkond - loomeük-sustest moodustuv kärg - mis ei keskendu tulevikus mitte ainult kontsertide ja teatrietenduste näi-tamisele, näituste korraldamisele jne, vaid pakub ka soodsaid tingimusi ja loominguliste valdkon-dade siseseid võrgustikke. Praegustes tingimustes on seal võimalik korraldada üritusi suures saalis - seega suuremahulisi üritusi - ning väiksemaid, saali esises ruumis. Lisaks paar ruumi teisel korrusel ning bürooruumid neljandal ja viiendal korrusel. Kuid hoonestu on ju tegelikult määratult palju suurem ning vajaduste tekkimisel ning elementaarse remondi läbides, lisandub jõuline maht, kus saab tegutseda nii filmiproduktsiooni firma, trükikoda, kui graafik paari kamraadiga. Katla ees-märk on tulevikus enda majandamisega ise hakkama saada, ehk olla rippumatu linna ja riiklikest toetustest.
Kui loomemajandus, siis majandamist soodustavad tingimused. Need peavad olema tingimused erakapitalis huvi äratamiseks, maksusoodustused alustavatele loomingulistele ettevõtjatele, tingi-mused loometööle ning võimalikult laialdasele kultuuri arengule, sealhulgas kultuuriteadlikkuse tõstmisele ja kultuurihariduslikule hüppele Eesti koolides. Selliseid tingimusi vajab nii KultuuriKatel, Linnateater, Eesti Laul, Rabarock, Nargen Opera, kui kultuurikeskused Eesti väikelinnades.
On arvatud, et meil pole üldse mingit kultuuripoliitikat ja kultuuriministeeriumi vaja, sest kultuur on tegelikult juhitamatu. Sellega tuleb nõustuda, aga meie põhiseaduses on rasvaselt kirjas, et oleme kultuurriik ja seetõttu tuleb omakultuuri mingil moel siiski toetada. Toetada tuleb aga kultuurima-janduslikult, mitte kultuuripoliitiliselt. Viimane on meil ju pigem üks paras farss.
Katlal on tõesti suurepärane asupaik ja tema järele on tõepoolest vajadus olemas. See, et Katlas toimub tegevus juba praegustes tinglikes tingimustes, hoolimata kütte puudumisest talveperioodil, on võimalik vaid inimeste endi huvi tõttu. Ja seda huvi jätkub küllaga. Hoolimata linnavalitsuse äpardliku netihääletuse laastavast mõjust kultuurisõdurite moraalile, on KultuuriKatel toonud end nähtavale ning näitab sealjuures ka eduseisu. See on tähendusrikas. Kuna inimesed otsustavad Katla poolt ja kui seekord linn tõesti paneb õla alla, tekib Tallinna võimas kultuurisaar ning Tallinna sadamapiirkond saab endale särava krooni.
Madalam käibemaksumäär on olnud eesti kultuuripoliitika üks väheseid hoobe uuendusliku, tärkava, mitte institutsionaalse kultuuri toetamiseks. Selle kaotamine on märk euroopaliku kultuuri-pooliitika ning kultuurilise mitmekesisuse eesmärkidest eemaldumisest, samuti ei kõla see kokku loomemajanduse edendamise poliitikaga. Meile on see aga eelkõige signaal selle kohta, et riik ei hooli ega toeta järelkasvu kultuurimaastikul, sest kogu ressurss on suunatud säilitamisele.
Ajakirjanduse vahel on päritud, mis on KultuuriKatel? Linnahalli kõrvale, Tallinna panoraamis sir-guva kostnaga endisesse Tallinna elektrijaama on kultuurielu tekkinud tungivast vajadusest, mis jätkuvalt vastab ka muutuvatele kaasaegse kultuuritegijia vajadustele. KultuuriKatel välistab kivis-tumise institutsiooniks või organisatsiooniks, mis sajandeid ühel eelarvereal pikutab. Katel on või-malus, mida alustavatele uute ideedega kultuurset väljendust otsivatele noortele Eesti Vabariigis varem pakutud ei ole. Kasutagem seda võimalust.
Andres Lõo
09.12.08
Tallinn
MTÜ KultuuriKatel juhatuse liige
No comments:
Post a Comment