Sel kevadel saab Kultuurikatel 5 aastaseks. Õigemini - viis aastat tagasi, so 2006.a kevadel sai alguse MTÜ Kultuurikatel. Juhtusime ükspäev asutajaliikmetega arutlema selle üle, mis kõik juhtub 5 aastaga. Ja mis ei juhtu viie aastaga... Ja miks.
Tagasivaade:
MTÜ loomine oli tegelikult üksnes ühe idee arendamiseks struktuuri loomine. Kulus veel aasta Kultuurikatla Idee koostamisele, arendamisele, analüüsimisele ja sünteesimisele, partnerite kaasamisele ning 2007.a alguses esitas Kultuurikatel Loomenõukogu ja Aktiivi poolt Tallinna linnale 'musta raamatu'. (Must Raamat selle pärast, et arengukava oli mustade kaante vahele köidetud. Ei muud tagamõtet). Tollest hetkest võttis veel üle aasta kui 2008.a kevadel esitas MTÜ Kulturikatel koos Hollandi partneriga koostatud Kultuurikatla TTA (teostatavus- tasuvusanalüüs).
Tuesday, February 15, 2011
Monday, January 17, 2011
valmistades filmikingitust
teadaolevalt tähistab kodumaine film järgmisel, so 2012ndal aastal oma 100.sünnipäeva. Üks võimalus kingituse tegemises kaasa lüüa on filmitalgutel osaleda.
www.filmitalgud.ee
www.filmitalgud.ee
Monday, November 1, 2010
katel ilma kultuurita
Selguse mõttes olgu siis veelkord öeldud, et Kultuurikatla visioonil (ning sellel põhineval tegevuskaval), mille MTÜ Kultuurikatel 2008.a. linnale esitas ja tänasel nn Katla-arendusel on väga vähe ühist.
Juba rohkem kui aasta ei ole mittetulundusühing Kultuurikatel oma Loomenõukogu ja aktiiviga Põhja pst arengutesse kaasatud ning arusaadavalt on tänasest ametlikust arenduse nimestki kadunud sõna 'kultuur'.
Juba rohkem kui aasta ei ole mittetulundusühing Kultuurikatel oma Loomenõukogu ja aktiiviga Põhja pst arengutesse kaasatud ning arusaadavalt on tänasest ametlikust arenduse nimestki kadunud sõna 'kultuur'.
Wednesday, May 5, 2010
Otsustaja või mõtlev inimene
Head lugu kuulsin nii aasta tagasi: kolm kalameest saavad kuldkala kätte. Pakub kala kolme soovi nagu ikka. Esimese soovina küsib üks meestest kena kodu, teine head haridust, kolmas mõtleb pisut ja ütleb: „ma soovin, et mu jalad kogu aeg väriseks. Mitte niisama nõrgalt aga ikka päris korralikult!“ Teisena soovivad kaks esimest meest, üks palju tuttavaid, teine head tervist...kolmas mees soovis, et tema käed väriseksid. Kala vaatas pisut imelikult aga lubadus on lubadus.
Kolmandaks soovis esimene saada rallisõitjaks, teine heaks kunstnikuks. Kolmas mees mõtles ja ütles, et tema tahab pead ka värisema ja üleüldse las kogu kere väriseda. Kuldkala on hämmingus ja küsib kolmandalt üle aga see on oma otsuses kindel.
Saavad mehed paari aasta pärast kokku ning jutustavad kuidas läinud. Esimene mees teatab rõõmsalt, et kõik super – kena kodu, tegeleb hobiga ning palju huvitavaid sõpru. Teine meestest räägib maailmarännakutest ning edukusest kunstniku ja teadlasena.
Kolmas mees väriseb ülekeha nii, et raske rääkida ja ütleb: „ikka juba sitt on olla. Eks sai omal ajal valesid valikuid tehtud!“
Naersin. Absurdihuumor ju – päriselt nii juba ei juhtu.
Täna enam nii naerma ei aja, sest Tallinnas just selline lugu juhtus – tuttav ametnik põhjendas oma aasta tagasi tehtud otsust kui „tõesti tegin vea.“ Ja võimendas seda viga aasta jooksul veel paaril korral.
Kui selles juhtumis piirduks asi inimese isikliku ebamugavusega, võiks olukorda hea tahtmise korral ka eksimuseks nimetada. Kui inimene ise nimetab seda aga otsuseks ja see puudutab paljusid inimesi ja olulisi protsesse, on tegemist lihtsalt halbade otsustega. Otsustajaks nimetatakse inimest mitte otsuste kvantiteedi vaid ikka kvaliteedi järgi. Pidev valede ja/või halbade otsuste tegija on paremal juhul lihtsalt ebapädev.
Puänditu lugu tegelikult, sest ametnike vastutust rakendatakse paraku üksnes vastava poliitilise tahte korral.
Naljana oleks parem.
Kolmandaks soovis esimene saada rallisõitjaks, teine heaks kunstnikuks. Kolmas mees mõtles ja ütles, et tema tahab pead ka värisema ja üleüldse las kogu kere väriseda. Kuldkala on hämmingus ja küsib kolmandalt üle aga see on oma otsuses kindel.
Saavad mehed paari aasta pärast kokku ning jutustavad kuidas läinud. Esimene mees teatab rõõmsalt, et kõik super – kena kodu, tegeleb hobiga ning palju huvitavaid sõpru. Teine meestest räägib maailmarännakutest ning edukusest kunstniku ja teadlasena.
Kolmas mees väriseb ülekeha nii, et raske rääkida ja ütleb: „ikka juba sitt on olla. Eks sai omal ajal valesid valikuid tehtud!“
Naersin. Absurdihuumor ju – päriselt nii juba ei juhtu.
Täna enam nii naerma ei aja, sest Tallinnas just selline lugu juhtus – tuttav ametnik põhjendas oma aasta tagasi tehtud otsust kui „tõesti tegin vea.“ Ja võimendas seda viga aasta jooksul veel paaril korral.
Kui selles juhtumis piirduks asi inimese isikliku ebamugavusega, võiks olukorda hea tahtmise korral ka eksimuseks nimetada. Kui inimene ise nimetab seda aga otsuseks ja see puudutab paljusid inimesi ja olulisi protsesse, on tegemist lihtsalt halbade otsustega. Otsustajaks nimetatakse inimest mitte otsuste kvantiteedi vaid ikka kvaliteedi järgi. Pidev valede ja/või halbade otsuste tegija on paremal juhul lihtsalt ebapädev.
Puänditu lugu tegelikult, sest ametnike vastutust rakendatakse paraku üksnes vastava poliitilise tahte korral.
Naljana oleks parem.
Tuesday, April 27, 2010
konverentsikeskus Tallinn - misasi!? miksmitte!?
http://uudised.err.ee/?06201972
Huvipakkuv.
Seda samal ajal kui konverentsikeskused üle maailma ammu ar(v)utavad kuidas ennast (ära)majandada.
Tõsi on see, et konverentsiturism on kindlasti igasugu 'eesistumiste' ajal väga tulutoov ja muul ajal ongi väga keeruline. Ärgata nüüd ja hakata konverentsikeskust rajama oleks küll väga tallinlik aga taas mitte ainus võimalus. Konverentsindus valdkonnana ei ole jupp aega peale tehnoloogiliste täienduste uut taset oodanud ja Tallinn võiks pigem selles suunas mõelda, mis järgmiseks.
Linna tervikuna on ilmselgelt keeruline konverentsikeskusena tänases käsitluses mõista. Samas polegi see nii keeruline kui mõelda missugust kesskonda üks konverents vajab. Tallinnavääriline oleks anda konverentsidele uus ja nutikas lähenemine ning selles osas ei ole takistusi ka olemasolevate mahtude ulatuses. Senine argument speshial konverentsiruumide osas: 'a eks me siis korralda mujal...', ammendub esimese uue ja sisuka kontepstiooni puhul.
p-e
Huvipakkuv.
Seda samal ajal kui konverentsikeskused üle maailma ammu ar(v)utavad kuidas ennast (ära)majandada.
Tõsi on see, et konverentsiturism on kindlasti igasugu 'eesistumiste' ajal väga tulutoov ja muul ajal ongi väga keeruline. Ärgata nüüd ja hakata konverentsikeskust rajama oleks küll väga tallinlik aga taas mitte ainus võimalus. Konverentsindus valdkonnana ei ole jupp aega peale tehnoloogiliste täienduste uut taset oodanud ja Tallinn võiks pigem selles suunas mõelda, mis järgmiseks.
Linna tervikuna on ilmselgelt keeruline konverentsikeskusena tänases käsitluses mõista. Samas polegi see nii keeruline kui mõelda missugust kesskonda üks konverents vajab. Tallinnavääriline oleks anda konverentsidele uus ja nutikas lähenemine ning selles osas ei ole takistusi ka olemasolevate mahtude ulatuses. Senine argument speshial konverentsiruumide osas: 'a eks me siis korralda mujal...', ammendub esimese uue ja sisuka kontepstiooni puhul.
p-e
Thursday, April 22, 2010
mida me tahame kui tahame Linna
Täna ja homme räägitakse Kanutis linnast. Täpsemalt - huvitavad inimesed arutlevad huvitaval teemal: Millist linna me tahame? http://www.saal.ee/event/193/
Kuivõrd Kultuurikatel on arendus avalikust linnaruumist, olen isegi sarnastel teemadel aastate jooksul mitmeid ägedaid arutlusi suutnud kaasa elada.
Täna juba enne sümpoosioni algust leppisime paari esinejaga naljatades kokku, et tegemist ei olegi retoorilise küsimusega.
Ilma naljata – ettekandeid kuulates, üks võimalik mõttekäik mind ühe võimaliku vastuseni viiski.
Seega.
Esiteks, ega sarnane küsimus pole kindlasti uus. Pigem vastupidi. Usun, et enamustes linnades on seda väga mitmelgi korral küsitud. Eks põhjuseid selle küsimuseks mitmeid aga kindlasti on see mõttekäigukontroll, et kas saaks midagi paremini teha.
Teiseks.
Kui kujutada ette, et Tallinna ei olekski olemas ning oleks mingi hulga inimeste arusaam, et siia tuleks nüüd Tallinn teha, oleks see küsimus juba sootuks teise tooniga.
Kindlasti peab küsima, mis teeb üldse ühest linnast linna ning kui sellele mingi vastus olemas (nt peab oleme atraktiivne turistidele, elanikele, ettevõtlusele jne), vajavad vastamist küsimused – mismoodi seda on siis võimalik saavutada!? Ehitada tänavaid? Vanalinn? Ehitada vanu tööstushooneid?
Sest kolmandaks –
täiesti uusi linnu ja linnaosi on ehitatud ju küll. Enamasti elupaigad suurte tööstuste töölistele. Kuulsamatel juhtudel on need terved linnaosad juba kümneaastase asustamiskatse järel taas koppadega maha võetud. Või on need lihtsalt ajapikku vähemalt sellest elanikkonnast tühjaks jooksnud, kellele see mõeldud oli.
Kes vea tegi? Arhitektid? Otsustajad? Planeerijad? Ega mitte need õnnetud, kes tehiskeskkonda omaks võtta ei suutnud.
Neljandaks.
Tallinna puhul ei ole siiski tegemist uue linna ehitamisega. Pigem ühe võrdlemisi vana linna taas-, uus- või korduvkasutamisega. Seega on küsimus suunatud mitte niivõrd uutele arhitektuurilistele lahendustele (vähemalt kesklinnas), kuivõrd just väärtustele ruumi tekitamiseks, mida üks linn kandma peaks.
See võiks tähendada, et üks juba pikka aega linnana püsinud asum vajab kas just peaarhitekti asemele aga vähemalt kõrvale Linnafilosoofi. Või Peavisionääri.
Muidugi, kui oleks võimalik väga täpselt määratleda 'linn' ning sõnastada avaliku ruumi funktsioneerimiseks vajaminevad elemendid linnaruumis, oleks võimalik see üksus ilmselt ka tuimalt ära 'administreerida. See eeldaks aga nt era- ja poolavaliku ruumi kohtumisprintsiipide ja kõige muu väga täpset sõnastamist. Viimase tõenäosus on aga seni valdavalt üle jõu käinud.
Vaata esimest punkti.
Küsimusele 'millist linna me tahame?' võiks seega vastata: 'just sellist linna nagu parasjagu on!' Paremat ei ole võtta, paremaks saab teha.
Homme sümpoosion jätkub.
Peeter Eerik
Ja veel. Arutelu lõpupoole kõlas justkui aksioomina, et Tallinnast saab metropol. Olevat poolel teel... Lõpetage selline jutt, Tallinnast ei saa kunagi metropoli! Vähemalt selle nime all mitte.
Kuivõrd Kultuurikatel on arendus avalikust linnaruumist, olen isegi sarnastel teemadel aastate jooksul mitmeid ägedaid arutlusi suutnud kaasa elada.
Täna juba enne sümpoosioni algust leppisime paari esinejaga naljatades kokku, et tegemist ei olegi retoorilise küsimusega.
Ilma naljata – ettekandeid kuulates, üks võimalik mõttekäik mind ühe võimaliku vastuseni viiski.
Seega.
Esiteks, ega sarnane küsimus pole kindlasti uus. Pigem vastupidi. Usun, et enamustes linnades on seda väga mitmelgi korral küsitud. Eks põhjuseid selle küsimuseks mitmeid aga kindlasti on see mõttekäigukontroll, et kas saaks midagi paremini teha.
Teiseks.
Kui kujutada ette, et Tallinna ei olekski olemas ning oleks mingi hulga inimeste arusaam, et siia tuleks nüüd Tallinn teha, oleks see küsimus juba sootuks teise tooniga.
Kindlasti peab küsima, mis teeb üldse ühest linnast linna ning kui sellele mingi vastus olemas (nt peab oleme atraktiivne turistidele, elanikele, ettevõtlusele jne), vajavad vastamist küsimused – mismoodi seda on siis võimalik saavutada!? Ehitada tänavaid? Vanalinn? Ehitada vanu tööstushooneid?
Sest kolmandaks –
täiesti uusi linnu ja linnaosi on ehitatud ju küll. Enamasti elupaigad suurte tööstuste töölistele. Kuulsamatel juhtudel on need terved linnaosad juba kümneaastase asustamiskatse järel taas koppadega maha võetud. Või on need lihtsalt ajapikku vähemalt sellest elanikkonnast tühjaks jooksnud, kellele see mõeldud oli.
Kes vea tegi? Arhitektid? Otsustajad? Planeerijad? Ega mitte need õnnetud, kes tehiskeskkonda omaks võtta ei suutnud.
Neljandaks.
Tallinna puhul ei ole siiski tegemist uue linna ehitamisega. Pigem ühe võrdlemisi vana linna taas-, uus- või korduvkasutamisega. Seega on küsimus suunatud mitte niivõrd uutele arhitektuurilistele lahendustele (vähemalt kesklinnas), kuivõrd just väärtustele ruumi tekitamiseks, mida üks linn kandma peaks.
See võiks tähendada, et üks juba pikka aega linnana püsinud asum vajab kas just peaarhitekti asemele aga vähemalt kõrvale Linnafilosoofi. Või Peavisionääri.
Muidugi, kui oleks võimalik väga täpselt määratleda 'linn' ning sõnastada avaliku ruumi funktsioneerimiseks vajaminevad elemendid linnaruumis, oleks võimalik see üksus ilmselt ka tuimalt ära 'administreerida. See eeldaks aga nt era- ja poolavaliku ruumi kohtumisprintsiipide ja kõige muu väga täpset sõnastamist. Viimase tõenäosus on aga seni valdavalt üle jõu käinud.
Vaata esimest punkti.
Küsimusele 'millist linna me tahame?' võiks seega vastata: 'just sellist linna nagu parasjagu on!' Paremat ei ole võtta, paremaks saab teha.
Homme sümpoosion jätkub.
Peeter Eerik
Ja veel. Arutelu lõpupoole kõlas justkui aksioomina, et Tallinnast saab metropol. Olevat poolel teel... Lõpetage selline jutt, Tallinnast ei saa kunagi metropoli! Vähemalt selle nime all mitte.
Tuesday, April 13, 2010
oled rahulolematu - moodusta kollektiiv
Lõpetasime just arutelu sel teemal, kas saaks masendavalt sügava rahulolematuse märgiks streikima hakata. Selgus, et on vaja kollektiivi. Ega kollektiiv ei ole ammugi rahul aga miks ei või üksi. Sedasi ütles internet ja keegi tuttav.
Miks ma ei või olla rahulolematu kui pealinna üks kõrgemaid kultuuriametnikke saadab minu murele vastuseks kirja, mida on labasuselt ja demagoogialt raske ületada. Peaksin kokku koguma kollektiivi, et labasuse vastu olla? Minu tutvusringkond on selle vastu ju igapäevaselt, ei viitsi nad ühe juhtumi pärast minna luba taotlema. Võib-olla veel selle sama ametniku juurde...?
Nentisime, et midagi ei toimu. Nagu keegi ei jaksaks enam midagi ette võtta kui lollus ninast hammustab. Mina kirjutasin kirja. Vastuseks tuli, et mina ei esinda ju kedagi. Miks ma pean alati kedagi esindama, ei mõista mina. Ennast esindan ju alati.
Kui asjad Kultuurikatlaga lähevad halvasti või kui kuidagi lähevad siis väga kallutatult, olen ma rahulolematu ning pakun välja lahendusi.. taas kord saan selle eest karistatud.
Üks mees tuli vahepeal Eestisse. Justkui tagasi ja ideedega ja pikemaks ajaks. Nüüd ütleb, et isiklikel põhjustel tuli uus väljakutse. Kahju.
Usun, et väljast tulnuna on sellist labasust veelgi raskem taluda. Võib-olla ka just sellise ametnik pärast. Kui mitte otseselt tema tõttu, siis pigem tema tegemata jätmiste tõttu. Aga õigem oleks ju vastupidi, et ideedega inimesed jäävad?
Mina küll loodan, et Tallinnas hakkab midagi toimuma. Kui ei meeldi ja on parem variant, tulebki välja öelda. Ja seda võiks ometi enda nimel ju teha.
mõtlen midagi välja
peeter eerik
Miks ma ei või olla rahulolematu kui pealinna üks kõrgemaid kultuuriametnikke saadab minu murele vastuseks kirja, mida on labasuselt ja demagoogialt raske ületada. Peaksin kokku koguma kollektiivi, et labasuse vastu olla? Minu tutvusringkond on selle vastu ju igapäevaselt, ei viitsi nad ühe juhtumi pärast minna luba taotlema. Võib-olla veel selle sama ametniku juurde...?
Nentisime, et midagi ei toimu. Nagu keegi ei jaksaks enam midagi ette võtta kui lollus ninast hammustab. Mina kirjutasin kirja. Vastuseks tuli, et mina ei esinda ju kedagi. Miks ma pean alati kedagi esindama, ei mõista mina. Ennast esindan ju alati.
Kui asjad Kultuurikatlaga lähevad halvasti või kui kuidagi lähevad siis väga kallutatult, olen ma rahulolematu ning pakun välja lahendusi.. taas kord saan selle eest karistatud.
Üks mees tuli vahepeal Eestisse. Justkui tagasi ja ideedega ja pikemaks ajaks. Nüüd ütleb, et isiklikel põhjustel tuli uus väljakutse. Kahju.
Usun, et väljast tulnuna on sellist labasust veelgi raskem taluda. Võib-olla ka just sellise ametnik pärast. Kui mitte otseselt tema tõttu, siis pigem tema tegemata jätmiste tõttu. Aga õigem oleks ju vastupidi, et ideedega inimesed jäävad?
Mina küll loodan, et Tallinnas hakkab midagi toimuma. Kui ei meeldi ja on parem variant, tulebki välja öelda. Ja seda võiks ometi enda nimel ju teha.
mõtlen midagi välja
peeter eerik
Subscribe to:
Posts (Atom)