äratused maailmalõpuaastal

Päris pikalt ei ole Kultuurikatla blogis üldse midagi toimunud nagu näha. Eks ole põhjuseid mitmeid aga neist veidi hiljem kui veel oluline on. Pisut tuleb uuendada kogu Kultuurikatlaga seonduvat infot aga põhiline jääb samaks - katlas peab podisema!
Selleks ootame igasugu nutikaid mõtteid ja kommentaare, mis huvitav lugeda ja aitavad meil ümbritsevast udust paremini läbi näha.

Omalt poolt soovitus tutvuda kindlasti ei-ACTA-le (https://petitsioon.ee/ei-acta-le) üleskutsega. Siin (http://www.epl.ee/news/online/linnar-viik-wikipedia-streik-on-igati-oigustatud.d?id=63792778) arvab teemast Linnar Viik.
Ei taha vastu vaielda - piraatlus on igati inetu. Aga. Millegipärast on Eesti valitsuselt oodata esimest aktiivset sammu piraatlusega võitluse nimel (või selle nime all) kui laual kokkulepe, mis hoopis interneti vabadust ja vabadust internetis piirata võimaldab. Misiganes jutt, et kõik teised on heaks kiitnud või, et meil pole enam midagi teha - kas Eesti on e-riik ja e-tiiger või mitte!? (jah selles suhtes mitmeidki kahtluseid, kuid sellestki hiljem). Aga nüüd on küll koht selg sirgu ja pea püsti tõsta ning öelda, et "oodake korraks poisid-tüdrukud, see nüüd päris hästi ei lähe. Kui võitleme piraatlusega - teeme seda! Aga internet on inimõigus ja selle kallale mingite ärihuvide alusel, ükskõik kui ilusas pakendis, ei sobi kindlasti minna!"

konkurss kultuurikatla sisule

Üle pika aja siis viimaks Kultuurikatlast ka linna poolt uudiseid kuulda. Pean silmas SA Tallinn 2011 juhatuse laiendamist. Värske juhatuse liige Evelyn Sepp pisut valgustas Kultuurikatlas toimuvat postimees.ee-s kui ummikseisu (http://www.tallinnapostimees.ee/?id=455008).
Iseasi kas see jutt kõik just sama objekti kohta käis, mida Kultuurikatlaks peetakse, sest vahepeal on artiklis kohta ka kultuuritehaseks nimetatud. Teadupärast on Kultuurikatla Idees küllaltki oluline koht kultuuritehaste kontseptsioonist eristumisel.
Samas SA 2011 reorganiseerimine Kultuurikatla korraldajatega ühiseks organisatsiooniks pärast kultuuripealinna aasta lõppemist, et kogutud potentsiaal, kontaktid, algatatud protsessid jmt ei läheks linnakodanike jaoks kaduma, on olnud üks MTÜ Kultuurikatel enda ettepanekutest Tallinna linnale juba pea 3-4 aasta tagant.

Aga eks näis - see oleks nüüd juba teine linna poolt Kultuurikatlale määratud juht. Eelmise töö tulemuseks on siis 'ummik', millele on väga raske vastu vaielda ning teise plaane samuti ei tea. Aga ka seekord soovitaks ummikusse sattumise vältimiseks üht proovitult toimivat retsepti - tutvu eelnevalt sellega, mida kangesti juhtida tahad. Juhte ja direktoreid on igaks elujuhtumiks ka meie vabariigis tegelikult küll ja veel aga nagu ka E.Sepp mainitud artiklis ütleb, on tegemist unikaalse kontseptsiooniga. Sellest võiksi alustada.

juhend kultuurikodade tegemiseks

Sel kevadel saab Kultuurikatel 5 aastaseks. Õigemini - viis aastat tagasi, so 2006.a kevadel sai alguse MTÜ Kultuurikatel. Juhtusime ükspäev asutajaliikmetega arutlema selle üle, mis kõik juhtub 5 aastaga. Ja mis ei juhtu viie aastaga... Ja miks.

Tagasivaade:
MTÜ loomine oli tegelikult üksnes ühe idee arendamiseks struktuuri loomine. Kulus veel aasta Kultuurikatla Idee koostamisele, arendamisele, analüüsimisele ja sünteesimisele, partnerite kaasamisele ning 2007.a alguses esitas Kultuurikatel Loomenõukogu ja Aktiivi poolt Tallinna linnale 'musta raamatu'. (Must Raamat selle pärast, et arengukava oli mustade kaante vahele köidetud. Ei muud tagamõtet). Tollest hetkest võttis veel üle aasta kui 2008.a kevadel esitas MTÜ Kulturikatel koos Hollandi partneriga koostatud Kultuurikatla TTA (teostatavus- tasuvusanalüüs).

valmistades filmikingitust

teadaolevalt tähistab kodumaine film järgmisel, so 2012ndal aastal oma 100.sünnipäeva. Üks võimalus kingituse tegemises kaasa lüüa on filmitalgutel osaleda.

www.filmitalgud.ee

katel ilma kultuurita

Selguse mõttes olgu siis veelkord öeldud, et Kultuurikatla visioonil (ning sellel põhineval tegevuskaval), mille MTÜ Kultuurikatel 2008.a. linnale esitas ja tänasel nn Katla-arendusel on väga vähe ühist.
Juba rohkem kui aasta ei ole mittetulundusühing Kultuurikatel oma Loomenõukogu ja aktiiviga Põhja pst arengutesse kaasatud ning arusaadavalt on tänasest ametlikust arenduse nimestki kadunud sõna 'kultuur'.

Otsustaja või mõtlev inimene

Head lugu kuulsin nii aasta tagasi: kolm kalameest saavad kuldkala kätte. Pakub kala kolme soovi nagu ikka. Esimese soovina küsib üks meestest kena kodu, teine head haridust, kolmas mõtleb pisut ja ütleb: „ma soovin, et mu jalad kogu aeg väriseks. Mitte niisama nõrgalt aga ikka päris korralikult!“ Teisena soovivad kaks esimest meest, üks palju tuttavaid, teine head tervist...kolmas mees soovis, et tema käed väriseksid. Kala vaatas pisut imelikult aga lubadus on lubadus.
Kolmandaks soovis esimene saada rallisõitjaks, teine heaks kunstnikuks. Kolmas mees mõtles ja ütles, et tema tahab pead ka värisema ja üleüldse las kogu kere väriseda. Kuldkala on hämmingus ja küsib kolmandalt üle aga see on oma otsuses kindel.

Saavad mehed paari aasta pärast kokku ning jutustavad kuidas läinud. Esimene mees teatab rõõmsalt, et kõik super – kena kodu, tegeleb hobiga ning palju huvitavaid sõpru. Teine meestest räägib maailmarännakutest ning edukusest kunstniku ja teadlasena.
Kolmas mees väriseb ülekeha nii, et raske rääkida ja ütleb: „ikka juba sitt on olla. Eks sai omal ajal valesid valikuid tehtud!“

Naersin. Absurdihuumor ju – päriselt nii juba ei juhtu.

Täna enam nii naerma ei aja, sest Tallinnas just selline lugu juhtus – tuttav ametnik põhjendas oma aasta tagasi tehtud otsust kui „tõesti tegin vea.“ Ja võimendas seda viga aasta jooksul veel paaril korral.

Kui selles juhtumis piirduks asi inimese isikliku ebamugavusega, võiks olukorda hea tahtmise korral ka eksimuseks nimetada. Kui inimene ise nimetab seda aga otsuseks ja see puudutab paljusid inimesi ja olulisi protsesse, on tegemist lihtsalt halbade otsustega. Otsustajaks nimetatakse inimest mitte otsuste kvantiteedi vaid ikka kvaliteedi järgi. Pidev valede ja/või halbade otsuste tegija on paremal juhul lihtsalt ebapädev.

Puänditu lugu tegelikult, sest ametnike vastutust rakendatakse paraku üksnes vastava poliitilise tahte korral.
Naljana oleks parem.

konverentsikeskus Tallinn - misasi!? miksmitte!?

http://uudised.err.ee/?06201972
Huvipakkuv.

Seda samal ajal kui konverentsikeskused üle maailma ammu ar(v)utavad kuidas ennast (ära)majandada.

Tõsi on see, et konverentsiturism on kindlasti igasugu 'eesistumiste' ajal väga tulutoov ja muul ajal ongi väga keeruline. Ärgata nüüd ja hakata konverentsikeskust rajama oleks küll väga tallinlik aga taas mitte ainus võimalus. Konverentsindus valdkonnana ei ole jupp aega peale tehnoloogiliste täienduste uut taset oodanud ja Tallinn võiks pigem selles suunas mõelda, mis järgmiseks.

Linna tervikuna on ilmselgelt keeruline konverentsikeskusena tänases käsitluses mõista. Samas polegi see nii keeruline kui mõelda missugust kesskonda üks konverents vajab. Tallinnavääriline oleks anda konverentsidele uus ja nutikas lähenemine ning selles osas ei ole takistusi ka olemasolevate mahtude ulatuses. Senine argument speshial konverentsiruumide osas: 'a eks me siis korralda mujal...', ammendub esimese uue ja sisuka kontepstiooni puhul.


p-e