Täna ja homme räägitakse Kanutis linnast. Täpsemalt - huvitavad inimesed arutlevad huvitaval teemal: Millist linna me tahame? http://www.saal.ee/event/193/
Kuivõrd Kultuurikatel on arendus avalikust linnaruumist, olen isegi sarnastel teemadel aastate jooksul mitmeid ägedaid arutlusi suutnud kaasa elada.
Täna juba enne sümpoosioni algust leppisime paari esinejaga naljatades kokku, et tegemist ei olegi retoorilise küsimusega.
Ilma naljata – ettekandeid kuulates, üks võimalik mõttekäik mind ühe võimaliku vastuseni viiski.
Seega.
Esiteks, ega sarnane küsimus pole kindlasti uus. Pigem vastupidi. Usun, et enamustes linnades on seda väga mitmelgi korral küsitud. Eks põhjuseid selle küsimuseks mitmeid aga kindlasti on see mõttekäigukontroll, et kas saaks midagi paremini teha.
Teiseks.
Kui kujutada ette, et Tallinna ei olekski olemas ning oleks mingi hulga inimeste arusaam, et siia tuleks nüüd Tallinn teha, oleks see küsimus juba sootuks teise tooniga.
Kindlasti peab küsima, mis teeb üldse ühest linnast linna ning kui sellele mingi vastus olemas (nt peab oleme atraktiivne turistidele, elanikele, ettevõtlusele jne), vajavad vastamist küsimused – mismoodi seda on siis võimalik saavutada!? Ehitada tänavaid? Vanalinn? Ehitada vanu tööstushooneid?
Sest kolmandaks –
täiesti uusi linnu ja linnaosi on ehitatud ju küll. Enamasti elupaigad suurte tööstuste töölistele. Kuulsamatel juhtudel on need terved linnaosad juba kümneaastase asustamiskatse järel taas koppadega maha võetud. Või on need lihtsalt ajapikku vähemalt sellest elanikkonnast tühjaks jooksnud, kellele see mõeldud oli.
Kes vea tegi? Arhitektid? Otsustajad? Planeerijad? Ega mitte need õnnetud, kes tehiskeskkonda omaks võtta ei suutnud.
Neljandaks.
Tallinna puhul ei ole siiski tegemist uue linna ehitamisega. Pigem ühe võrdlemisi vana linna taas-, uus- või korduvkasutamisega. Seega on küsimus suunatud mitte niivõrd uutele arhitektuurilistele lahendustele (vähemalt kesklinnas), kuivõrd just väärtustele ruumi tekitamiseks, mida üks linn kandma peaks.
See võiks tähendada, et üks juba pikka aega linnana püsinud asum vajab kas just peaarhitekti asemele aga vähemalt kõrvale Linnafilosoofi. Või Peavisionääri.
Muidugi, kui oleks võimalik väga täpselt määratleda 'linn' ning sõnastada avaliku ruumi funktsioneerimiseks vajaminevad elemendid linnaruumis, oleks võimalik see üksus ilmselt ka tuimalt ära 'administreerida. See eeldaks aga nt era- ja poolavaliku ruumi kohtumisprintsiipide ja kõige muu väga täpset sõnastamist. Viimase tõenäosus on aga seni valdavalt üle jõu käinud.
Vaata esimest punkti.
Küsimusele 'millist linna me tahame?' võiks seega vastata: 'just sellist linna nagu parasjagu on!' Paremat ei ole võtta, paremaks saab teha.
Homme sümpoosion jätkub.
Peeter Eerik
Ja veel. Arutelu lõpupoole kõlas justkui aksioomina, et Tallinnast saab metropol. Olevat poolel teel... Lõpetage selline jutt, Tallinnast ei saa kunagi metropoli! Vähemalt selle nime all mitte.
Thursday, April 22, 2010
Tuesday, April 13, 2010
oled rahulolematu - moodusta kollektiiv
Lõpetasime just arutelu sel teemal, kas saaks masendavalt sügava rahulolematuse märgiks streikima hakata. Selgus, et on vaja kollektiivi. Ega kollektiiv ei ole ammugi rahul aga miks ei või üksi. Sedasi ütles internet ja keegi tuttav.
Miks ma ei või olla rahulolematu kui pealinna üks kõrgemaid kultuuriametnikke saadab minu murele vastuseks kirja, mida on labasuselt ja demagoogialt raske ületada. Peaksin kokku koguma kollektiivi, et labasuse vastu olla? Minu tutvusringkond on selle vastu ju igapäevaselt, ei viitsi nad ühe juhtumi pärast minna luba taotlema. Võib-olla veel selle sama ametniku juurde...?
Nentisime, et midagi ei toimu. Nagu keegi ei jaksaks enam midagi ette võtta kui lollus ninast hammustab. Mina kirjutasin kirja. Vastuseks tuli, et mina ei esinda ju kedagi. Miks ma pean alati kedagi esindama, ei mõista mina. Ennast esindan ju alati.
Kui asjad Kultuurikatlaga lähevad halvasti või kui kuidagi lähevad siis väga kallutatult, olen ma rahulolematu ning pakun välja lahendusi.. taas kord saan selle eest karistatud.
Üks mees tuli vahepeal Eestisse. Justkui tagasi ja ideedega ja pikemaks ajaks. Nüüd ütleb, et isiklikel põhjustel tuli uus väljakutse. Kahju.
Usun, et väljast tulnuna on sellist labasust veelgi raskem taluda. Võib-olla ka just sellise ametnik pärast. Kui mitte otseselt tema tõttu, siis pigem tema tegemata jätmiste tõttu. Aga õigem oleks ju vastupidi, et ideedega inimesed jäävad?
Mina küll loodan, et Tallinnas hakkab midagi toimuma. Kui ei meeldi ja on parem variant, tulebki välja öelda. Ja seda võiks ometi enda nimel ju teha.
mõtlen midagi välja
peeter eerik
Miks ma ei või olla rahulolematu kui pealinna üks kõrgemaid kultuuriametnikke saadab minu murele vastuseks kirja, mida on labasuselt ja demagoogialt raske ületada. Peaksin kokku koguma kollektiivi, et labasuse vastu olla? Minu tutvusringkond on selle vastu ju igapäevaselt, ei viitsi nad ühe juhtumi pärast minna luba taotlema. Võib-olla veel selle sama ametniku juurde...?
Nentisime, et midagi ei toimu. Nagu keegi ei jaksaks enam midagi ette võtta kui lollus ninast hammustab. Mina kirjutasin kirja. Vastuseks tuli, et mina ei esinda ju kedagi. Miks ma pean alati kedagi esindama, ei mõista mina. Ennast esindan ju alati.
Kui asjad Kultuurikatlaga lähevad halvasti või kui kuidagi lähevad siis väga kallutatult, olen ma rahulolematu ning pakun välja lahendusi.. taas kord saan selle eest karistatud.
Üks mees tuli vahepeal Eestisse. Justkui tagasi ja ideedega ja pikemaks ajaks. Nüüd ütleb, et isiklikel põhjustel tuli uus väljakutse. Kahju.
Usun, et väljast tulnuna on sellist labasust veelgi raskem taluda. Võib-olla ka just sellise ametnik pärast. Kui mitte otseselt tema tõttu, siis pigem tema tegemata jätmiste tõttu. Aga õigem oleks ju vastupidi, et ideedega inimesed jäävad?
Mina küll loodan, et Tallinnas hakkab midagi toimuma. Kui ei meeldi ja on parem variant, tulebki välja öelda. Ja seda võiks ometi enda nimel ju teha.
mõtlen midagi välja
peeter eerik
Monday, March 22, 2010
Taasleitud ametid: jaamaülemad ja rööpaseadjad
Karuse raudteejaama viimase ülema tütar rääkis kunagi loo sellest kuidas nemad lapsepõlves hundid koduks olevast jaamahoonest eemal hoidsid – plikad olid kuulnud just punase värvi huntidele väga vastumeelse olevat. Nii pandigi aknalauale punane pliiats!
Igal juhul Kultuurikatla 'väljasõiduistungil' läänemaale Karuse Raudteejaama ühtegi hunti ei kohanud. Uuele elule ärkav jaamahoone toidab aga vägagi elavalt ettekujutust sellest kuidas hundid punast pliiatsit aknalaual nähes targu edasi Pärnu ja Tõrva poole sörkisid. Või tagasi.
Jaamahooned on olemuselt tõmbekeskused. Tõmbavad inimesi, seega - kultuuri. Mitte valimatult. Jaamahooned tõmbavad neid, kellel sihiks liikuda rongi, bussi v koguni lennukiga ühest punktist teise. Jaamahoonesse sisenedes saab väga erineva taustaga inimestest täiesti ühesuguse ideega sootsium. Jaamahooned ongi ehitatud mitte kõikide maailma inimeste vajadusi rahuldama vaid just selle sootsiumi jaoks, kes igatseb-tahab-peab reisida. Ning nende jaoks, kes reisijatega kaasa liiguvad ja neid teenindavad – piletimüüjatest ja kaupmeestest parasiitide ning taskuvarasteni.
Virtsu (ja Saaremaalgi jätkunud) raudteed ei ole juba mitu aastakümmet. Alles on kohati silmapiirini astuv raudteetamm ning mõned uue sisu leidnud jaamahooned. Õigemini – sisu on leidnud jaamahooned.
Karusel kohapeal olles ei olnud sugugi keeruline ette kujutada tulevaid, lahkuvaid ja paikseks saavaid ideid ja neid ideid kandvaid inimesi. Ning omakorda neid, kellele meeldib selliste inimestega koos olla.
Vanadel fotodel sirutunud ja tänaseks võpsikule koha loovutanud rööbastee tagasitulek on tegelikult käkitegu. Mitte otseselt rauast tee ei ole see, mida mööda ideed ühest kohast teise jõuavad. Karusele ja sealt edasigi võib viia täiesti 'imaginary railway', mille materjal, reisijate hulk ja huvi sõltub väga palju tänastest jaamaülematest ja kujutlustee rööpaseadjatest.
Ühe regulaarliini Kultuurikatla ja Karuse vahel seaksid katlakütjad küll sisse niipea kui võimalik.
peeter eerik ots
Igal juhul Kultuurikatla 'väljasõiduistungil' läänemaale Karuse Raudteejaama ühtegi hunti ei kohanud. Uuele elule ärkav jaamahoone toidab aga vägagi elavalt ettekujutust sellest kuidas hundid punast pliiatsit aknalaual nähes targu edasi Pärnu ja Tõrva poole sörkisid. Või tagasi.
Jaamahooned on olemuselt tõmbekeskused. Tõmbavad inimesi, seega - kultuuri. Mitte valimatult. Jaamahooned tõmbavad neid, kellel sihiks liikuda rongi, bussi v koguni lennukiga ühest punktist teise. Jaamahoonesse sisenedes saab väga erineva taustaga inimestest täiesti ühesuguse ideega sootsium. Jaamahooned ongi ehitatud mitte kõikide maailma inimeste vajadusi rahuldama vaid just selle sootsiumi jaoks, kes igatseb-tahab-peab reisida. Ning nende jaoks, kes reisijatega kaasa liiguvad ja neid teenindavad – piletimüüjatest ja kaupmeestest parasiitide ning taskuvarasteni.
Virtsu (ja Saaremaalgi jätkunud) raudteed ei ole juba mitu aastakümmet. Alles on kohati silmapiirini astuv raudteetamm ning mõned uue sisu leidnud jaamahooned. Õigemini – sisu on leidnud jaamahooned.
Karusel kohapeal olles ei olnud sugugi keeruline ette kujutada tulevaid, lahkuvaid ja paikseks saavaid ideid ja neid ideid kandvaid inimesi. Ning omakorda neid, kellele meeldib selliste inimestega koos olla.
Vanadel fotodel sirutunud ja tänaseks võpsikule koha loovutanud rööbastee tagasitulek on tegelikult käkitegu. Mitte otseselt rauast tee ei ole see, mida mööda ideed ühest kohast teise jõuavad. Karusele ja sealt edasigi võib viia täiesti 'imaginary railway', mille materjal, reisijate hulk ja huvi sõltub väga palju tänastest jaamaülematest ja kujutlustee rööpaseadjatest.
Ühe regulaarliini Kultuurikatla ja Karuse vahel seaksid katlakütjad küll sisse niipea kui võimalik.
peeter eerik ots
Monday, March 8, 2010
kogutud elamused lennukitehases
Eelmisel kevadel õnnestus hea sõbra seletuste saatel teha mõnus jalutuskäik sõbra kodulinnas Viljandis. Kuulsin kuidas selles mulle vägagi sümpaatses linnas on omavahel kohtunud nutikad algatused, omavalitsused ja ettevõtjad. Kõlas kui hea lugu. Seda võiks igas linnas ja külas kuulata.
Sõber, kes on päris hästi kursis Kultuurikatla ümber toimuvaga ning teadlikuna ka minu huvist nutika linnaruumiarenduse vastu, tahtis kindlasti näidata Viljandi oma potensiaalset kultuuri katelt ning nii sattusingi esmakordselt vanasse lennukitehasesse. Tallinna Kultuurikatla hoonemassiivi kõrval minivennana paistnud lennukitehase ruumid tundusid aga sellevõrra ja -tõttu inspireerivamad. Kauplesin sõbralt lubaduse kutsuda mind kindlasti vaatama esimest projekti, mille Ugala ja Lennukiteahase inimesed kokku panevad.
Möödunud sügisel tuligi kutse Lennukitehasesse, kus Teater Ugala ja mtü Kultuuritsehh olid valmis külmade kiuste vaatajate ette tooma lavastuse 'Kogujad'. Lavastajaks hea sõber ja kursusekaaslane Taago Tubin.
See ei olnud vaid vana lennukitehase õhk, mis sellest etendusest mulle elamuse tegi, sest vanade hoonete nutika uuskasutuse mõju suhtes mul juba mõningane residentsus tekkinud. Aga loomulikult ka need ruumid, hämarad võlvkäigud valgustatud teatrigalerii asemel – sõnaga ülirealistlik etendusõhustik.
Elamus oli see kõik kokku – teadmata eellugu, oli minu oletus selline: läks Lavastaja teatrijuhtide juurde jutuga selle tüki jaoks just sobivatest (esialgu siis ebasobivast) ruumidest. Ega küsinudki teatri Suurt Saali. Ning see tükk oli tehtud Lennukitehase jaoks, mida oli tunda nii näitlejatöödest kui helist-valgusest.
Sisust võiks rääkida pikemalt aga pigem mitte - seda võiks tõesti isegi uuesti näha ning julgen kindlasti soovitada. Traditsioonilist teatrit ei saa aga ka mitte põrandaalust shokki. See on hea teater, hea töö ja hea keskkond.
Siin ka viide:
http://www.ugala.ee/index.php/repertuaar/285-lotta-lotass-lkogujadr
samas ka viide Lennukitehasele endale. kui on veel võimalus siis ka selle lingi eest lisapunktid.
http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=14723
eerik
Sõber, kes on päris hästi kursis Kultuurikatla ümber toimuvaga ning teadlikuna ka minu huvist nutika linnaruumiarenduse vastu, tahtis kindlasti näidata Viljandi oma potensiaalset kultuuri katelt ning nii sattusingi esmakordselt vanasse lennukitehasesse. Tallinna Kultuurikatla hoonemassiivi kõrval minivennana paistnud lennukitehase ruumid tundusid aga sellevõrra ja -tõttu inspireerivamad. Kauplesin sõbralt lubaduse kutsuda mind kindlasti vaatama esimest projekti, mille Ugala ja Lennukiteahase inimesed kokku panevad.
Möödunud sügisel tuligi kutse Lennukitehasesse, kus Teater Ugala ja mtü Kultuuritsehh olid valmis külmade kiuste vaatajate ette tooma lavastuse 'Kogujad'. Lavastajaks hea sõber ja kursusekaaslane Taago Tubin.
See ei olnud vaid vana lennukitehase õhk, mis sellest etendusest mulle elamuse tegi, sest vanade hoonete nutika uuskasutuse mõju suhtes mul juba mõningane residentsus tekkinud. Aga loomulikult ka need ruumid, hämarad võlvkäigud valgustatud teatrigalerii asemel – sõnaga ülirealistlik etendusõhustik.
Elamus oli see kõik kokku – teadmata eellugu, oli minu oletus selline: läks Lavastaja teatrijuhtide juurde jutuga selle tüki jaoks just sobivatest (esialgu siis ebasobivast) ruumidest. Ega küsinudki teatri Suurt Saali. Ning see tükk oli tehtud Lennukitehase jaoks, mida oli tunda nii näitlejatöödest kui helist-valgusest.
Sisust võiks rääkida pikemalt aga pigem mitte - seda võiks tõesti isegi uuesti näha ning julgen kindlasti soovitada. Traditsioonilist teatrit ei saa aga ka mitte põrandaalust shokki. See on hea teater, hea töö ja hea keskkond.
Siin ka viide:
http://www.ugala.ee/index.php/repertuaar/285-lotta-lotass-lkogujadr
samas ka viide Lennukitehasele endale. kui on veel võimalus siis ka selle lingi eest lisapunktid.
http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=14723
eerik
Wednesday, March 3, 2010
MTÜ Kultuurikatel kogunemine 2010
Lähemal ajal saadan laiali kutse ja teate MTÜ Kultuurikatel üldkoosolekust, mis võiks toimuda hiljemalt aprilli esimesel täisnädalal.
Teemade ring, mida arutada ja otsustada, on lai aga üllatavalt positiivne - peale 3,5 aastast tegutsemist, ideede genereerimist ja testimist, on viimaks eluõigust saamas Kultuurikatla 'kool'. Nimelt sai alanud aasta esimestel kuudel Kultuurikatla 'koduhoonestu' Tallinnas, Põhja pst 27a, kolme tugeva keskuse - Arhitektuurikeskuse, Disainikeskuse ja Loomemajanduskeskuse rahastamiseks EAS-i kaudu olulise rahasüsti.
Võiks öelda, et päris lähedale, selgete ülesanneteni ning küsimusteni õppetöö sisule on jõudnud Kultuurikatla Loova Ettevõtluse Kooli, Loomemavaldkonna korraldajate praktikumi v lihtsalt loomemajanduse kompetentsikeskuse idee. Heal lapsel esialgu mitu nime.
Sõelale jäänud valikud ja kerkinud uued otsustuskohad ongi tarvis mtü-ga läbi arutada.
Küsimused on õppetoolide, aine- ja õppekavade sisust, kommunikatsioonini rahvusvaheliste partnerite ja praktiliste koostöövõrgustikega.
Mõtted ja koostöökohad Eesti erinevate ülikoolide ja Tallinna (ning ka mittetallinna) gümnaasiumi ning koolituskeskusega, mis igapäevaselt täienevad, tahaksin tutvumiseks liikmetele eelnevalt laiali saata.
Kellel endal mõtteid v soov Kultuurikatla Kooli ühel või teisel moel toetada (protsessiga liituda) – andke aga märku.
peeter eerik ots
eerik@ots.ee
mtü kultuurikatel
Teemade ring, mida arutada ja otsustada, on lai aga üllatavalt positiivne - peale 3,5 aastast tegutsemist, ideede genereerimist ja testimist, on viimaks eluõigust saamas Kultuurikatla 'kool'. Nimelt sai alanud aasta esimestel kuudel Kultuurikatla 'koduhoonestu' Tallinnas, Põhja pst 27a, kolme tugeva keskuse - Arhitektuurikeskuse, Disainikeskuse ja Loomemajanduskeskuse rahastamiseks EAS-i kaudu olulise rahasüsti.
Võiks öelda, et päris lähedale, selgete ülesanneteni ning küsimusteni õppetöö sisule on jõudnud Kultuurikatla Loova Ettevõtluse Kooli, Loomemavaldkonna korraldajate praktikumi v lihtsalt loomemajanduse kompetentsikeskuse idee. Heal lapsel esialgu mitu nime.
Sõelale jäänud valikud ja kerkinud uued otsustuskohad ongi tarvis mtü-ga läbi arutada.
Küsimused on õppetoolide, aine- ja õppekavade sisust, kommunikatsioonini rahvusvaheliste partnerite ja praktiliste koostöövõrgustikega.
Mõtted ja koostöökohad Eesti erinevate ülikoolide ja Tallinna (ning ka mittetallinna) gümnaasiumi ning koolituskeskusega, mis igapäevaselt täienevad, tahaksin tutvumiseks liikmetele eelnevalt laiali saata.
Kellel endal mõtteid v soov Kultuurikatla Kooli ühel või teisel moel toetada (protsessiga liituda) – andke aga märku.
peeter eerik ots
eerik@ots.ee
mtü kultuurikatel
Wednesday, October 28, 2009
foorumid linnaruumi teemadel
Eile ja täna Tallinnas esimesed Linnafoorumi üritustesarja ettevõtmised.
Foorum on pühendatud kahele peateemale:
Avaliku ruumi loomine Kultuurikatla-Linnavalitsuse-Linnahalli ümber ja ala sidumine linnaga. Linn mere ääres – Kultuurikilomeeter/ rannapromenaad.
http://www.arhitektuurikeskus.ee/linnafoorumid/
---------------
Kunagi nimetasime kogu vaatlusalast ala kultuuri( )katlaks. Ehk kohaks kus pidevalt oleks midagi teha, kuulda, proovida, vaadata - kus midagi toimuks. Sedavõrd, et podiseks lausa üle. Seal peaks olema rannaga seonduvaid tegevusi - kalaturg, paadisadamad, vesitaksod - mida iganes välja mõeldakse; etenduskohti, töötubasid, põllulappe, kohvikuid, galeriisid; toimuksid laadad ja mõttepargid ning tegutseks nutikad ettevõtted. Kogu ala oleks atraktiivne igasugusele ettevõtlikkusele.
Tänases käsitluses on Kultuurikatel taandunud pigem üheks hoonestuks ning julgemates mõtetes üheks kinnistuks. Aga õnneks on juba märgata ka suundumust uuesti laiemalt mõelda. Eks ta ole - mitme põlvkonna vältel idealiseeritud analüüsivõime üksi ei suuda meid tänapäevases 'kaoses' eriti kaugele aidata. Aga paljudel tuleb see tee lihtsalt läbi käia, et uuesti laiematele piltidele mõelda.
Eile ütles Peeter Jalakas Linnafoorumil, et turisti jaoks võiks see ala olla nt 'muhe'. Kasvõi muhe - sobib suurepäraselt üheks kultuurikatla kvaliteediks. Peaasi, et oleks mingi suurem Idee (mentaalne ruum) kogu sellest alast, mille järgi määratleda sotsiaalne ruum, et seejärel asuda füüsilise ruumi kallale.
peeter eerik ots
(täna Linnafoorumil kahjuks osaleda ei saa)
Täpsustuseks, et antud juhul tegemist Tallinnaga. Aga igaüks, kes tahab mõnda teist piirkonda mõtestatult vaadelda - palun väga. Pea igas kohas on oma 'linna- või külahall', ilmselgelt on olemas administratiivüksus ning päris kindlasti on olemas kultuur.
Foorum on pühendatud kahele peateemale:
Avaliku ruumi loomine Kultuurikatla-Linnavalitsuse-Linnahalli ümber ja ala sidumine linnaga. Linn mere ääres – Kultuurikilomeeter/ rannapromenaad.
http://www.arhitektuurikeskus.ee/linnafoorumid/
---------------
Kunagi nimetasime kogu vaatlusalast ala kultuuri( )katlaks. Ehk kohaks kus pidevalt oleks midagi teha, kuulda, proovida, vaadata - kus midagi toimuks. Sedavõrd, et podiseks lausa üle. Seal peaks olema rannaga seonduvaid tegevusi - kalaturg, paadisadamad, vesitaksod - mida iganes välja mõeldakse; etenduskohti, töötubasid, põllulappe, kohvikuid, galeriisid; toimuksid laadad ja mõttepargid ning tegutseks nutikad ettevõtted. Kogu ala oleks atraktiivne igasugusele ettevõtlikkusele.
Tänases käsitluses on Kultuurikatel taandunud pigem üheks hoonestuks ning julgemates mõtetes üheks kinnistuks. Aga õnneks on juba märgata ka suundumust uuesti laiemalt mõelda. Eks ta ole - mitme põlvkonna vältel idealiseeritud analüüsivõime üksi ei suuda meid tänapäevases 'kaoses' eriti kaugele aidata. Aga paljudel tuleb see tee lihtsalt läbi käia, et uuesti laiematele piltidele mõelda.
Eile ütles Peeter Jalakas Linnafoorumil, et turisti jaoks võiks see ala olla nt 'muhe'. Kasvõi muhe - sobib suurepäraselt üheks kultuurikatla kvaliteediks. Peaasi, et oleks mingi suurem Idee (mentaalne ruum) kogu sellest alast, mille järgi määratleda sotsiaalne ruum, et seejärel asuda füüsilise ruumi kallale.
peeter eerik ots
(täna Linnafoorumil kahjuks osaleda ei saa)
Täpsustuseks, et antud juhul tegemist Tallinnaga. Aga igaüks, kes tahab mõnda teist piirkonda mõtestatult vaadelda - palun väga. Pea igas kohas on oma 'linna- või külahall', ilmselgelt on olemas administratiivüksus ning päris kindlasti on olemas kultuur.
Wednesday, October 7, 2009
seisukoht
Täna, õigemini küll eile, hakkas levima üks ajakirjanduslik materjal, mille toon oli võrdlemisi Kultuurikatelt ja sihtasutust Kultuuripealinn 2011 vastandav. Kuivõrd artiklis oli kasutatud ka minu sõnu, õnnestus täna kuulda väga erinevaid arvamusi teema kohta. Ning arvamusi minu arvamuse kohta. Arvamused on toredad. Kultuurikatel ise on ideede kogum ning süntees erinevatest arvamustest, kogemustest, unistustest ja oskustest.
Kõige huvitava juures oli aga ka ebameeldivat vastukaja, mis pidas mind kuidagi poliitiliselt ebakorrektseks ning vihjas Kultuurikatla idee teostumise (rahastamise) seostele Kultuurikatla idee muutumisega 'korrektsemaks'. Siinkohal selgitus: Kultuurikatel ei pruugi kunagi saada (kultuuri)poliitililselt korrektseks. Sestap ei ole mõtet ähvardada ega muidu mõjutada. Vihjena niipalju, et küll saab meelsuse muutus toimuda vastupidi.
Sõnaga: seisan Tallinna avatud linnaruumi arendamise ja kultuurikatla idee eest ega kavatse oma õigust isiklikule seisukohale kuidagi õigustada. Kui see ei sobi kellegi vaadetega - mis mina saan sinna parata.
peeter eerik
Kõige huvitava juures oli aga ka ebameeldivat vastukaja, mis pidas mind kuidagi poliitiliselt ebakorrektseks ning vihjas Kultuurikatla idee teostumise (rahastamise) seostele Kultuurikatla idee muutumisega 'korrektsemaks'. Siinkohal selgitus: Kultuurikatel ei pruugi kunagi saada (kultuuri)poliitililselt korrektseks. Sestap ei ole mõtet ähvardada ega muidu mõjutada. Vihjena niipalju, et küll saab meelsuse muutus toimuda vastupidi.
Sõnaga: seisan Tallinna avatud linnaruumi arendamise ja kultuurikatla idee eest ega kavatse oma õigust isiklikule seisukohale kuidagi õigustada. Kui see ei sobi kellegi vaadetega - mis mina saan sinna parata.
peeter eerik
Subscribe to:
Posts (Atom)