EKA ja arhitektid 2

Täna tõi kunagine Tallinna linnapea aga muidu huvitavate ning julgete mõtetega mees - Hardo Aasmäe, Postimehes taas EKA teema lauale.
http://arvamus.postimees.ee/hardo-aasmae-kunstiakadeemiale-appi/
Mis seal salata, mõttekäik on jälgitav ning sisukas, vaatamata sellele, kas seda just kuulda tahetakse.

EKA teemadel ootasin reaktsioone või järge ka eelmises Sirbis (27.01.2012) avaldatud arutlusringile: http://www.sirp.ee/ühiskond-ei-väärtusta-haridust-kunsti-ega-kultuuri-kui-riigi-püsimise-alustalasid
aga vähemalt avalikus ruumis suurt lainetust ei järgnenud. Ilmselt ülehindasin Tallinna peaarhitekti sõnade tähtsust. Aga küsimusele: "Kas kogu selles protsessis on teie hinnangul tehtud tõsiseid vigu?" (jutt muidugi EKA majaehitusest), vastas Mänd: "Minu hinnangul on selles protsessis väga vähe vigu tehtud. Vigu on ehk ette tulnud inimlikul tasandil asjaajamises ja suhtluses, aga protsess tervikuna on veatu."

eesti mees - tantsulõvi ja naerulind

Üks vahva meeldetuletus, et kodumaise filmi juubeliaasta ikka on juba kätte jõudnud:
EESTI FILMIS MEHED EI NUTA

Omapärane lõige muidugi kinotegemisest esile toodud justkui meenutamaks, et pole vist naer(atus) ei meie kino ega rahva "kaubamärk" kunagi olnud. Pigem vastupidi - tänagi on kirglikult üleval küsimus, kas jätkata rahvana või piirdub liigina määratlemisest ning mis naerukoht see ikka on.
Aga. Kunst võiks olla ju suurem kui elu ning filmilukku rohkemgi naervaid näiteid digistada - on mida vaadata ja rõõmsalt naeratada! Tantsulõvid oleme küll kõvad kuigi tantsukohti tuleb filmidest veelgi vähem meelde... ehk Eesti Film 100 aitab!?